Kui natuke üle 4 aasta tagasi jooksmisele uuesti elu sisse puhusin, sai peagi (2012 a suvel) pandud eesmärk püüelda kohta Rio OM-l. See sai sätitud eesmärgina, mitte kinnismõttena.  Et eesmärgi vääriline olla, olen viimased paar aastat pidanud üsna äärmuslikku jooksuaskeesi, mille põhiraskus ei seisne üldsegi mitte füüsilises pingutuses -  see on asja juures kõige lihtsam ja meeldivam osa -, vaid ajalise ressursi kasutamises, mispuhul treeningute sobitamisel reaalse eluga on teinekordki tulnud valmis olla päev päeva järel tõusta hommikul kell kuus või pool kuus ja sageli mõõta päevased toimingud minutipealt välja, et töö-ja pereeluga saaks toimetused võimalikult ladusalt välja veetud ja unele võlgu vaim pealekauba ühes tükis püsiks.

Lisaks: eelmisel aastal sai astutud doktorantuuri, mis kinkis uutlaadi kohustusi ja selle aasta märtsis sain isaks: sündmus, mille erilisus ja rõõm on tasandanud neid viimase kolme kuu vintsutusi, kus mul on õnnestunud vigastuse tõttu joosta keskmiselt vaid kaks korda nädalas (varasema 2x päevas asemel).

Veel jaanuaris Portugalis lühikeses laagris olles (minu esimene ja tõenäoliselt ka viimane jooksulaager) olin optimistlik nii poolmaratoni EM-normi 1:07 alistamise kui ka ideaalis Rio maratoninormi 2:19 jooksmise suhtes. Seal tõusis vorm tõesti mühinal… on ikka mitu vaksa vahet korralikult välja maganud ja treeningutevahelise jõudeoleku rikkuses välja puhanud keha ja pideva vaimse ja füüsilise ülekoormuse piiril tegutseva keha vahel. Paraku järgnes laagrile pikk vigastusperiood, millele eelnes komistamine spordifunktsionäri otsa, kes rahaliste manipulatsioonidega tekitas minu pere eelarvesse korraliku augu, mille lappimise käigus süvenes tülgastus võistlusspordi vastu üldisemalt.

Aga tõepoolest, on paras aeg Elujooksu poolt 2011 aastal üles äratatud jooksukihk ülemistesse tšakratesse kihelema saata ja need neli maksimaalse pühendumusega veedetud jooksuaastat saab nüüd kinni kaanetatud kahe nädala pärast toimuval Kopenhaageni maratonil, mis sattus küll kahjuks minu jooksuvormi languskõverasse, kuid kus üritan sportlikus mõttes teha antud hetke maksimaalse soorituse hoolimata sellest, et pikkadest jooksuotstest ja maratonilõikudest pole enam undki näinud.

Seejärel ootavad uued pühendumised.