Meldooniumi kuritarvitus sportlaste seas on iseenesest sümptomaatiline juhtum, ilmestamaks “tippspordi haigust”. Tuntud spordiarst Mihkel Mardna teab, et seda ravimit on eesti sportlased aastakümneid tarvitanud ja peab seda igati normaalseks. Tema seisukoht on samas vaimus Isinbajeva kommentaariga Šarapova juhtumile : “keelustame nüüd hematogeeni ja C-vitamiini ka”. Ja iseäranis anekdootlik on mõte justkui hävitaks dopinguvastane võitlus lõpuks spordi.

Üks asi on see, et tõepoolest võivad USA ravimifirmade ärihuvid olla mõningate ainete keelustamisel mängus. Hoopis teine asi on aga, kas selliste kunstlikult sooritusvõimet parandavate kemikaalide sissevõtmine läheb kokku spordi vaimuga - asjaolu, millele Kristjan Port oma vastulauses Mardnale viitab. Seesmiselt ussitanud, ent väliselt väärikat sporti on vaja…. kellele?

Mumio (ja ka kuldjuur, must pässik, hiina kedristõlvik jne) on looduse rüpes valminud kraam. See võikski olla selgelt määratletud piiriks - ained, mida ka loodus ise pakub. Milleni aga Mardna-mentaliteet (või, räigemat silti kleepides, Putini-mentaliteet) viib, on puhtakujuline petturlus, kus ausat nägu tehes üritatakse igal viisil piiripealsete ainetega sahkerdada. Ja õigustada siis tasemel “aga teised teevad veel palju rohkem” või “tippsport pole ilma võimalik”. Sellest viimasest lausest võib küll palju tõeväärtust leida ja sellisel juhul tuleks kahelda hoopis tippspordi viljelemise mõttekuses, mitte ei tuleks oma mängureegleid vildakale alusele väänata.

Jacob Burckhardt on nimetanud Vana-Kreeka ajastut agonistlikuks (kr k agon = võistlus). Või(s)tluslikust vaimust hoolimata oli toona sporditegevuse sihiks arete ehk voorus, mille all mõisteti kooslust erinevatest omadustest nagu julgus, visadus, tarkus ja ausus. Kuulsad atleedid võisid ka toona elada üsna luksuslikku elu, kuid liialt ühte mõõtmesse panustavat inimest peeti koledaks. Ammugi peeti barbarlikuks reeglite väänamist või võitmist pelgalt võidu pärast.

Kui tippspordist saab vangla, mille sopa sisse peaks sportlane end sisemiselt sundima, nt ahmima küsimata sisse tablette, mida spordiarst või treener talle pihku topib, tekib väga tugev dissonants selle vahel, mida sport väidab ennast väärtustavat ja mis tegelikkuses sünnib.

Sellest teemast olen siin varemgi kirjutanud [1, 2, 3] ja ega pikem jahumine paremini süüa sünni.

Uus EOK president saab peagi valitud. Debattide põhiteemaks on olnud spordi rahastamine. Ka tervisespordi teema oli esil, aga kõlas kuidagi väga utilitaristlikult, käsitletuna kas riigi “rahvatervise” huvi või siis sporditippude kasvatamiseks vajaliku laia aluspõhja loomise võtmes.  Sõõrumaa mokaotsast tuletas meelde, et sport on justnimelt “kehakultuur”, kuid mida ta selle all täpsemalt ja programmiliselt mõtles, ei tea. Igatahes spordiharrastajate kolmekordistamine klubilise kuuluvuse tähenduses kõlab pigem äriplaanina kui inimeste liikumisele võitmisena.