autor: Julie Mehretu; Stadia II

Lõppev aasta on vaikselt päevi kogunud ja nüüd on finiš paista. Mõned tulipunktid, suvalises mitte-kronoloogilises järjekorras:

  • pidasin GIS-päeva raames kummastava ettekande jooksutopograafiast
  • võtsin doktorantuuris õnnestunult kursused Omaeluloolisus ja Teadusloo religioossetest aspektidest; kursus Tarbijakultuur oli ebaõnnestunud valik 
  • alustasin koostööd Toomas Tarmiga, kelle sportlikku vitaalsust ja kogemustepagasit vajaks EKJL jätkuvalt
  • käisin esmakordselt spartalaste suvepäevadel Marguse juures ja sügislaagris Jõulumäel
  • olen viimaste nädalate jooksul saanud jala valgeks Sparta jõusaalis
  • tundmus, et jooksja fenomenoloogiline reduktsioon võib viia välja skisoidse ruumitajuni (J. Kristeva), mitte joogalikku süübimisse
  • oleme kärgpere laiendamas - Kuningannast mullistub peagi uus Universum
  • jaanuari keskel ootab esimene välis-jooksulaager Portugalis

Kordan üht vana mõtet. Elus peab ju olema midagi sellist, mis looks illusiooni nagu teeks midagi tõepoolest tähtsat - ja pühenduda sellele jäägitult. Ei tasu siiski unustada seda elutervet irvitavat maamehe kõrvalpilku meis, mis vaatab jooksuhullu ja ohkab välja mantra: AH, OM MES TA OM. 

Aastalõpu jooksukultuuri annus: Valdur Mikita on oma uues raamatus “Lindvistika” (alapeatükis “Meejooksja pihtimus”) kirjutanud: “Mind on jooksmise, rattasõidu ja muu kehalise tegevuse puhul paelunud just need omapärased seisundid, mida pikka aega vältav rütmiline pingutus enesega kaasa toob. Olen üsna veendunud, et liikumine on inimese jaoks üks kõige väerikkamaid teraapiaviise. Tõenäoliselt suudaks inimene enamiku probleeme “surnuks joosta” umbes samasugusel viisil, nagu meie Aafrika suguvennad jooksevad hingetuks antiloobi.”