See nädal on olnud karmivõitu. Parasjagu on mitmete tähtaegade periood doktorantuuris ja samaaegu on käsil (või jalus?) Valencia maratoniks (15. nov) valmistumise tulisemad nädalad, kus tuleb teha korralikku lõigutrenni ja samaaegu taastuda Tallinna maratoni (13.09), ekideni 10K (27.09) ja Tartu poolmaratoni (03.10) koormustest.

Möödunud nädalavahetusel pole päris hästi õnnestunud omaeluloolisuse aine raames nõutava loengute sisukokkuvõtete tegemine. Olin perega laupäev-pühapäev Loksal, käisin sel korra jooksmas ja ka Eve, Grisa ja Pippaga basseinis ja kokkuvõte tegemine jäi pooleli. Birgit oli osa ajast võtetel. Oli hea vaheldus, mõnus oli.

Esmaspäeval avastasin moodlest (e-õppe keskkond), et omaeluloolisuse aines on vaja ka seminariks ette valmistada ning lugeda läbi üks elulugu ning seda analüüsiv artikkel. Häirekellad hakkasid tõsisemalt kõlisema, sest lisaks sellele, et neljapäevaseks koolipäevaks oli mul selles aines kaks asja kukil, pidin kaks asja tegema ka Enn Kasaku aines (Teadusloo religioossetest aspektidest). Nimelt seminariks ette valmistavalt lugema läbi teksti “Klassikalise teaduse põhijooned” ja esitama kolm üldisemat materjaliga haakuvat küsimust. Ja siis veel oli - ning seegi tuli mulle moodles tuhlates uudisena, - neljapäevaks kella 16:00-ks tarvis esitada 2000-sõnaline referaat, mille teemaks valisin “Ruumi fenomenoloogia: Leibnitz ja Kant”.  

Esmaspäeval tegin rahulikuma treenipäeva, kokku vast 15km rahulikku jooksu (laupäeval oli olnud 25km tõusvas tempos krossi). Teisipäeval ärkasin 6-st ja kirjutasin omaeluloolisuse loengute kokkuvõtted lõpuni (jätk esmaspäeva õhtule). Siis pärast 7-t hommikul (nagu iga teine päev), sörkisin tööle, küürisin dushi all end puhtaks ja lasin ajakaval oma peas neljapäevani joosta. Tundus, et võin isegi joonele saada! Töölt jooksin kohe Stromkale lõigutrenni (liiga karmiks ei läinud, tegin 3x3km +1km; ühes soojendustega 18km), .Pärast lõigutrenni asusin ma referaadi kallale. Palju oli Kanti “Puhta mõistuse kriitikas” sondeerimist, vähem Leibnitzi, sest tema hoiakud olid kuidagi võõramad. Kolmapäeva hommikul kella 6st lugesin elulugu, mis oli oma lakoonilises elulisuses päris haarav. Pärast alles avastasin, et täitsa juhuslikult oli selle kirjutanud ühe minu usuteaduskonna õppejõu ema! Kolmapäeva hommikul oli mul sõnelus Birgitiga Valka minemise teemal. Olin ise süüdi, sest olin kiire rütmi tõttu mingid infokillud ripakile jätnud...

Siis jälle kerge sörk tööle ja seal kella 17-ni geoinformaatikat. Pärast tööd 15km Stromka metsatukas maastikujooksu ja seejärel koju. Kasaku aines olin rühmatöö küsimused grupiliikmetele ära saatnud, kuid referaadi kallal pusisin sõnahaaval edasi. Kuid vaatasime Birgitiga koos Pealtvaatajat ja enne unne vajumist jõudsin vaid mõne mõtte referaadi tarvis välja koukida. Panin lootuse neljapäeva hommikule, kus ärkasin 5:30 ja tegelesin jälle poolteist tundi referaadiga. Siis oli juba vaja rongile minna, kus Kasaku aine tarvis sai suheldud ka rühmaliikmega, kelle vastusega üritasin omi vastuseid kompunnida, sain sellega pooleldi valmis ja saatsin temale korrigeerimiseks. Alles hiljem tüübiga (Indrek) rääkides selgus, et tal oli samuti hull nädal olnud ja pole kaks ööd eriti maganud.

Nojah, mina uhasin referaati vormistada, kobistasin viiteid kokku ja manasin teksti juurde. 1400 sõna... aga vaja oli 2000! Tartusse jõudsin 10:25, omaeluloolisuse aine hakkas 12:15. Marssisin kohe Ülikooli raamatukogu kohvikusse, kus vohmis kõhu riisi ja salatit täis ning võtsin ühe kohvi. Siis sain pea elulugude vahele pista kui mind teretas Liisa, kelle pulmas ma paar nädalat tagasi olin olnud. Pidin kahjuks ütlema, et mind peksab haiglane kiirus takka ja ta mõistis mind kohe. Ta isegi sai lapsehoidja armust antud ajast kodunt välja asju ajama ja mõistis, mida tähendab ajakitsikus. Elulugu analüüsivat artiklit ei jõudnud eriti lugeda, vaid paar  märksõna toppisin kõrvade vahele, et oleks, mille põhjal seminaris juttu teha.

Jõudsin nüüd 1600 sõna kanti kui tuli tundi minna. Seal püüdsin seminari osas aktiivselt kaasa lüüa ja varjata oma vähest ettevalmistatust. Sattusin aga gruppi, kus oli teisigi, kelle relvastus piirdus mõne vilksamisi silmatud sõnakatke enesekindla kordamisega. Seminar selja taga, suundusin Ülikooli kohvikusse, kus sõin ära kõrvitsasupi ja selle kõrvale kohvi. Kuid internetiühendus vedas seal inetult alt ja kappasin kiiresti peahoonesse, kus hakkasin taas konstertreeritult tööle. Leibnitzi osas tegin eksikäigu, sest hakkasin süüvima tema “New Essays” kogumikku, kuid ruumi osas ei jäänud sealt suurt sõelale. Ei jäänud muud üle kui viia arutlus ruumist natuke fabuleerivamale tasandile: tõin sisse 20nda saj humanitaarteaduste ruumikäsitlustse skitseerimised ja sellega sai hea tüki tekstiruumi täis topitud. 1900 sõna ja 30 min aega (seminari alguseks pidi töö olema esitatud)! Umbkaudu 100 sõna lisandusid juba natuke lustlikumalt klaviatuuril klõbistades…

3 minutit enne tähtaega konvertisin teksti pdf-iks ja manustasin moodlesse. Tühjendasin põie ja sammusin topelt kergendustundega (Kasaku) ainesse.  
Kes teab Enn Kasaku kõnelemislaadi, mis nõuab kuulajatelt kaasa töötamiseks intensiivseid mõtteprotsesse, sellel pole raske kujutleda, et mitu tundi järjest kõrgematel käikudel töötav aju võib lõpuks tühikäigule minna. Pingutasin kõvasti, et seda ei juhtuks ja küsimuste esitamise ja nendele vastamise seminariosa pidasin kuidagi adekvaatsena vastu. Pärast seda võtsin poest ühe Alexandri ja maapähkleid ning suundusin rongi peale. Nüüd siis kirjutangi seda ja hilisõhtuks (~22:30) olen Kalamajas tagasi. Homme varahommikul tuleb enne tööd vähemalt tunnine fartlek-treening teha ja pärast tööpäeva, kui olen politseist uue ID-kaardi ja passi kätte saanud, saab puhata. Sest järgmisel nädalal tuleb juba koormusi intensiivistada.