Foto: www.sportfoto.com; koos Lillelaiuga pärast 23km finišit 

Pole vast juhus, et sõna “valu” saab kasutada nii tavalise valutunde kui ka valutamise kui metallivalu valamise kohta. Elujooksjate näod võivadki ju finišisirgel teistest rõõmsamad tunduda, kuid tahtejõud jooksmises, ja jooksja üldisemalt, sepistub siiski valu välja kannatades. Nagu armastus, mille magususe illusioon kestab seni kuni kannatus kandadele astub. Siis on läinud meelerahu ja kui kannatust inimkogemuse loomuliku ja väärtusliku osana armastusse assimileerida ei taheta, jäädakse pendeldama reaalsuse ja ulmade vahele. Aga armastusest oleks ju vähe tahta, et ainult hästi maitseks, et ta südamevalust puutumata jääks!

Jooksus on mul nüüd ridamisi tulnud just selliseid sooritusi, kus lõpud on kuidagi eriti valusad. Kõigepealt siis kaks nädalat pärast Rotterdami maratoni EMV lühikeses krossis (4km), kus üle pika aja võistlesin nii lühikesel distantsil. Lõpus oli kohta hoida raske, sest Jaanus Kallaste on selle hooaja alguses ysna heas vormis ja kiire lõpuga. Nii et pärast õnnestunud lõpuspurti oli seest ikka väga õõnes ja veel hiljem otsa sörkides kippus magu toitu ülespoole sülitama.

Sellele järgnenud nädalavahetusel, Viljandi järvejooksul (12km), tegin liiga kiire esimese poole ja kannatused jooksu teises pooles olid toekad. Kilomeeter enne lõppu jõudis mulle järele lõunalõvi Ivar Ivanov ja temaga jäi duell lõpu peale… erilist lõpuspurti ma aga teha ei suutnudki, jalg oli väga tönts.

Nüüd Otepää-Elva jooksumaratonil (23km) lisandus aga taas uus kogemus samast vallast. Nimelt olime terve tee neljakesi korralikku (aga üldse mitte pöörast) tempot tehes lõpukilomeetritele jõudnud. Siis, mitu kilomeetrit enne lõppu, hakkas Ivanov vaikselt maha jääma, vahe oli juba mitmeid sekundeid. Liikusin korraks natuke ettepoole, Jaanus Kallaste kõrvale. Mingit jõudu nagu polnud, aga teadsin, et lõpu peale asja jätta ei saa. Kuid juba paarsada meetrit hiljem sain aru, et lahti rebimiseks ei jätku kuidagi jõudu, tuleb hoida ennast lihtsalt lõpuni kolmeses pundis. Aga juba natukese aja pärast kui joosta oli jäänud vast natuke üle kilomeetri, oli Ivanov ennast mingi erilise sitkuse toel gruppi tagasi vinnanud ja läks ka kohe ette kiiremat lõppmängu vormistama. Lillelaid veel ütles midagi sellist, et “hea töö, Ivanov”. Selleks hetkeks oli mul juba mõistus piisavalt tumenenud ja tahtejõudu polnud mingist reservist enam peale võtta.
Kuidagi hoidsin end veel sammhaaval ettepoole triiviva Jaanuse selja taga, kuid kohe minu selja taga oli ähvardava kindlameelsusega rühkimas Tõnu Lillelaid, kes oli kuskil 15km peal ette vedama minnes meie grupile uue hoo sisse andnud ja tegi väga tublit tööd selleks, et tagaajajad meid korralikumalt nuusutada ei saaks.

Igatahes kui 500m oli lõpuni jäänud, hakkas mul ikka päris raske. Jalg hakkas alt ära vajuma ja kui tuli see viimane käänak kerge tõusukesega, siis täiesti sõnakuulmatuks muutunud reied tahtsid vist sellest suurest tõttamisest kuhugi eemale irduda. Eks ma finišisirgel spurtida üritasin, sest Lillelaid oli vaid mõned meetrid tagapool, aga ju siis olid ka kreatiinfosfaadi varud lihases otsas… jalad kippusid tahtejõu survel pigem loperdama kui kiirust kasvatama. Finiš tõi äärmise kergendustunde, aga ka peapöörituse ja suutmatuse veel mitu minutit inimese moodi kõndida.

Kohe finišikoridor ääres oli ka minu ema, kes oli mulle kaasa elama tulnud (spetsiaalselt Valgast selleks kohale sõitnud, emadepäeval). Otsisin poolsegase peaga mingi pool tundi õiget parklat (üks korraldaja juhtis mind otse vastassuunas ja ka teise juhatuse järgi läksin võssa). Siis sain aga spartaka Kaarel Barinoviga kokku (kaks jooksusegast pead teeb kokku ühe) ja koos leidsime kolmanda korraldaja, kelle selgete juhtnööride abil parkla kenasti üles leidsime.

Siis sõin ja jõin emaga natuke kohvikus ning pärast autasustamist hakkasime kõik kodude poole liikuma. Igatahes on takkajärgi kuidagi hea ja tänulik tunne, et sellises neljaveolises pundis saime kenasti lõpuni vastu peetud ja lahinguväljalt siiski kilbiga tagasi tulime. Mäletate ehk: spartalanna saatis oma poja sõtta sõnadega: “kilbiga või kilbil”. Head emadepäeva, takkajärgi!

Loodetavasti ma siiski Stockholmi maratoniks kosun. Pärast Rotterdami on olnud pidev kerge üleväsimuse foon ja jalgades mingi raskus, mis pole välja läinud. Pärast Stockholmi tulevad juba uued väljakutsed.