Ööbisin hostelis. Olen kunagise Nõo kooli internaadieluga ja hiljem Tartu Ülikooli ühikaeluga treenitud selliseks, et sedasorti privaatse ruumi jagamine ei tekita erilist probleemi. Seekord juhtus küll nii, et jagasin kuuest tuba üksnes tüdrukutega, kelledest pooled öösel klubitama läksid ja nelja paiku tuppa tagasi sadasid. Hommik võttis juba vastu kauni päikesepaistega, jahedusega ja kergete tuulehoogudega.

Ma polnudki süüdi, tempo (3:20min/km) ise tuli jalgadesse. Umbes 28km kandis läks samm raskemaks, ehkki tempot hoidsin kuni 30km-ni siiski üsna korralikult. Sealt paar kilomeetrit edasi hakkasid süsivesikute varud nähatavasti ammenduma ja 35-ndast kilomeetrist edasi väändus näkku kannatusgrimass.

Jäin üksi just kõige ilusamal jooksulõigul, kus tuli teha väikene “paunakene” ümber pargi. Eespool terendasid orientiirina mitu üksikutena rühkivat jooksukuju, kelledest mõne kergelt küljelt-küljele taaruva sammuga solideerusin.

Ootasin kõige rohkem 38km märki, mingil viisil tundus selle tähiseni jõudmine andvat teadmise, et nüüd lõpuni lihtsalt peab suutma.

Just sealkandis pidin tunnistama maratoni võitnud naisjooksja, pisikese jaapanlanna Asami Kato paremust (ma ise olengi pigem vasakpoolne), kellele jäin jalgu kuskil 3-4km enne lõppu; kuid suutsin just tänu sellele lõppu mitte päris käest lasta - tema tublidus justkui turgutas.

Aeg 2:27:07 on tubli isiklik rekord, sellest hoolimata, et sihikul oli aeg alla 2:25. Esimene pool 1:11:14 oli natuke liiga kiire… eriti esimesed 10km, mis sai joostud 33:37-ga. Eks maratonielamuse seedimine võtab veel aega, säästan sõnu edasisteks kordadeks, sest võib juhtuda, et järgmise maratoni jooksen juba 31. mail Stockholmis.