"Ta keskendus tões ja vaimus treeningutele. Siis läks tulistamiseks."
(Eesti jooksjate lood, lk 318, Mart Vildi lugu)

Mind on ikka huvitanud pikamaajooksja psüühika/vaimsus, milliseks inimene ennast jooksutegevuse kaudu vormib. Eesti keeles laiahaardelisem sissevaade jooksjaks kujunemisse sisuliselt puudus. Kui mujal ilmas on sagedane “ärimudel”, kus eduka karjääri teinud jooksja annab välja kangelaseks kujunemise autobiograafia, siis meil oli vastu panna Jane Salumäe elulugu ja mõned lüheldasemad kirjutised. Osati on see vaikus tänuväärt, sest mõnigi laias ilmas suureks puhutud jooksuraamat kaldub eneseturundusele (nt Dean Karnazese stiilis) ja võiks ka olemata olla. Kangelaseepost on paslik luua teistest, mitte enesest.

Jooksuentusiastide (Andrus Nilk, Kristo Reinsalu) loodud "Eesti jooksjate lood" (edaspidi EJL) on tunnustus erinevate põlvkondade jooksulegendidele, kelle sihikindlusest saavad innustust otsida jooksuhuvilised, kelledest paljud ei pruugi olla kohanudki lugudesse pandud nimesid. Tunnistan, Peeter Varrak ja abielupaar Ruusid olid mullegi võõrad nimed. Teataval määral päästab see raamat kunagisi jooksukuulsusi sellest, et nende elu taandataks pelgalt protokollitud tulemuste kaduvale auhiilgusele.

EJL on koostatud laadis, kus jooksjate arengulugudele (mis ei kulge alati kronoloogilises lineaarsuses) järgneb ka “jooksuprofessori pilk”, kus Ants Nurmekivi (loodetavasti on tema nimi nüüd pärast Terevisiooni saadet ka mitte-jooksjatele tuttavam!) kommenteerib lehekülje ulatuses igat jooksukangelast eraldi (va iseennast). Leidub võistlustaktika kirjeldusi, treeningnippe, õpetlikke juhtumeid ületreeningutest ja toredaid sõnastusi jooksjate suust (nt "kes sööb, see lööb", Pärnakivilt). Puhuti esitatakse lugusid muhedal vanakooli-spordimehelikul emotsionaalsel foonil (nt selle postituse avatsitaat). Mitmed raamatukangelased on veel aktiivselt jooksuradadel tegutsemas.
Huvitav on ka fotomaterjal ja väljavõtted jooksjate treeningpäevikutest - milledest võib noorsportlastele saada liigagi innustav joosta rassimise motivaator. Jah, joosti ka varasemal ajal laagrites teinekord suisa 3x päevas (nt Turb).

Raske on kommenteerida kriitikat, et EJL kogumikku saanud dopingupatuse Sirje Eichelmanni lugu on tõrvatilk meepotis, eriti Pulleritsu blogi äsjasise  saunalava-spekulatsiooni valguses, et kõikse magusam tilk selles meepotis ehk lugu Enn Sellikust jäi just seetõttu raamatusse saamata. EJL-st saab muuhulgas ka lugeda Eichelmanni ja tema treeneri Källe versiooni juhtunust.

Kui sellisele põhjalikust allikmaterjalidega töötamisest ja intervjuudest sündinud entsüklopeedilisele jooksuteosele saabki ette heita lakoonilisust karakterite esitamisel, on see mõistagi vältimatu, kuivõrd taotleti sisuliselt kogu jooksuparemiku kajastamist ja maht ulatus lõpuks niigi 600 lehekülje kanti. Jooksjate natuuridest annavad  mitmedki ilmekad lood ja tsitaadid siiski mingi pildi, kuid kuna rõhk on sportlike tulemuste parandamiste narratiivil, siis jäävad need põgusateks.

Jah, selline vajalik raamat on meil nüüd olemas ja see on suur sündmus. Jooksualast tõlkekirjandust meil ju ikka on, kuid jooksja hingeellu süvenemise suunal oleks vägev kui leiduks näiteks kodumaine analoog kummitusjooksja John Tarrant’ist kirjutatust (The Ghost Runner: The Tragedy of the Man They Couldn't Stop). Sellist dramaatilist kõrgust on ehk raske saavutada (vististi pole samamõõdulist lugu varnast võtta), kuid ugrliku jõu ja visaduse etalone ehk valdurmikitalikke jooksumetsikuid võiks meil ju ringi liikuda küll?  
Ka kullaga kirjatud hõbedaste kaante vahele saanud jooksulood lasevad aimata, et rasketel hetkel jõudu leiti enese seest (contra sponsoritelt, sotsiaalmeediast) ja selles kogemuses kasvasid tugeva “vaimuga” sportlased. Raamatu põhiväärtus on selliste eeskujude komplekteerimine ehk nägude letti löömine ja väärt jooksufolkloori kirjasõnasse talletamine.

Veel fantaseerides. EJL-i artikleid järjest lugedes ja enesegi jooksuelu reflekteerides tekib kohatine äratundmine jooksmisest kui omaette reaalsusest, mis tavaelu toimimisega suuremat ei haaku. Eks see olegi osa sellest paljuräägitud “pikamaajooksja üksindusest”, mis iseäranis saavutusspordiga kaasas käib ja võib olla nii võimalus (askees) kui hukatus (egoism); meenub ühe peapiiskopi kunagine ütlus: “religioon on see, mis sa hakkad peale oma üksindusega”. Jooksufriikide hulgas tuntud kultusromaani Running and Being autor George Sheehan on seevastu öelnud: running is not a religion; it's a place. Ja täpsustab hiljem: running is a monastery - a retreat, a place to commune with God and yourself.
Mulle tundub, et sellest võimalusest on jooksurahvas enamasti mööda vaadanud... kuid juba mõnda aega liiguvad kuuldused, et üks jooksukäsiraamat on sündimas veel.