Kui ma tollel õhtul jooksuvainule lippama läksin, vajusivad mu jalad põlvist saati mingisse mülkasse. Vaatan sellesse hetke nüüdki veel tagasi ja imestan - mis õige oli too mülgas?  

Igatahes siis rapsasin ma kõigepealt oma ühe jala kahe käe kangutusel välja ja seejärel teise. Jooksutossud jäidki mülka põhja ja minu käsi neid sealt sobrama ei tõusnud, sest mülkasuu visises ja ajas suisa sinist suitsu välja. Nüüd meenub, et jalas olnud Supernova Glide Boost tossud olid ka sinist värvi…

Jätsin tossud tossama ja putkasin rabaservalt kepsleva sammuga metsapõue. Paljaste jalgade all oli kevadvärske muld ja tallasin seda mõnuga nagu eesootavat dionüüsiat igatsev neitsi, kes viinamarjasid veiniks sõtkub.

Võtsin hoogu juurde, asusin intervallmeetodil aega parajaks tegema. Oli kõvasti ähkimist ja pingesse kiskuvad sääred ning tulitavad tallad silkasid hädavaevu tempot hoida. Viimast mäkketõusu võttes avastasin, et olin tõenäoliselt läbi ussiaugu kihutades jõudnud Kambja Kopsumäe tippu - sinna, kuhu ammustel aegadel olid röövlid Kalevipoja hobuse lihaks teinud ja vaid kopsud alles jätnud. Minagi tundsin, et olen vaid pulbitsev süda ja kopsud, jalad olid liikumatuks tardunud ja ma vahtisin neid tumma imestusega, natuke kohkunult - ohoh.

Ohoh! Vaat mis varbad... ajasid ennast juurikatena maa sisse ja taldadestki kiheles seeneniidistik sügavustesse. Nüüd kadus igasugunegi hirm, mõistsin looduse hoolitsevat imetempu küll: ei mingeid taastusvahendeid ja toidulisandeid, mineraale saab ju otse mullast ammutada!

...Ma jooksen üksi jooksumuinasjuttu... kus valgus maeti mulda võrsuma... Ja sellest hing sai inimese rinda... Ja igatsus kui tuli-tungija... Ja sellest tulest nägin jumaluse randa...