Üks vanamutt pudenes liigsest uudishimust aknast välja, kukkus alla ja lömaks. Teine vanamutt ukerdas aknale, et allakukkunut näha, ja pudenes ka liigsest uudishimust aknast välja, kukkus alla ja lömaks. Siis pudenes aknast kolmas mutt, siis neljas, siis viies. Kui kuues vanamutt alla pudenes, sai mul nende vahtimisest villand, ja ma läksin Maltsevi turule, kus kuulu järgi olevat ühele pimedale kingitud villane sall. 
(Daniil Harms, "Ootamatu jooming")

Mis tähtust on sellel, kes jookseb**

Kui autori surm on lugeja sünnitunnistuseks (R. Barthes), siis sportlasegi puhul peetakse sündsaks, kui ta oma maailmapildi väljenduse osas jääb hillitsetuks. Jah, sportlase suurus seisneb tema tegudes, mitte sõnades. Jooksja kui autor võiks finišis vaid lakooniliselt nentida: joostud! Välja arvatud muidugi juhtudel kui tuleb ihuline kogemus totrasse spordireportaaži formaati suruda ja rääkida midagi vigastustest või õnnestumistest.

Paraku tingib see olukorra, kus atleedil polegi avalikus ruumis midagi tähenduslikku öelda - ei tohikski nagu olla; tema saavutatu ei konverteeru kuidagi võrdväärseteks kõneaktideks.

Lisaks, nagu on märkinud Paavo Kivine, kuuluvad sportlase  võidud rahvale, aga kaotused üksnes temale endale. Rahvas elab spordisangaritele kaasa nende võidujoovastuses, kuid iga altminekut saadab oht, et nad siunamiste saatel hüljatakse. Sportlaste olukorrast on parima sisekirjelduse andnud aastake tagasi minu kunagine kooliõde Eveli Saue, kes Postimehes ilmunud artiklis “Olümpiasportlase needus” annab paljudele ajakirjanikele ja muidu arvajatele võimaluse nende “turistidega” empatiseeruda.

Mis tähtsust on sellel, kes süstib

Jooksurahvas vaikib, “omadega ei nussita” - vist on nii? Oleks asi üksnes kambavaimus, siis vast saaks suurema soti. Lisaks, mäletatavasti Meikar, kommenteerides miks ta nii hilja oma toonase avaldusega välja tuli, ütles: “kui oled süsteemis sees, tekib tunne, et asjad käivadki nii”. Küsimus polegi niivõrd tõsiasjas, kas RK on IN-ile või HL on PL-le dopingut vahendanud... Ka hukkamõistu hirmus tegemata jäänud tegu käärib lõpuks pinnale mõne muu piiripealse, pool-illelaagse meetodi välja sobramises. Vene suusatajate ksenoonihingamine (2014, Sotši); meilgi laialt levinud intervallhüpoksia ja EMS - täiesti lubatud ja treeneritegi poolt reklaamitud meetodid konstrueerivad sportlasest natuke halenaljaka kuju, kes voolikute ja elektrisurakate abil üritavad endast viimast võtta. Jooksja ei pruugi oma eesmärgile pühendatuse tuhinas arugi saada, mida selline "teaduse" ja tehnoloogiaga mestimine tema vaimuga teeb.

Kui üldine suhtumine on, et igasuguseid vahendeid tulebki kasutada, et võidujooksus ärapanija olla, siis oleks üllatus kui sellise mentaalsusega keskkonnas kõigiti säiluks konteksti sobimatu spordieetika. Seda ju elamusjanus spordipublik ja sponsor tegelikult tahab - “sina ei räägi, kuidas sa arenguhüppe sooritasid, ja meie ei küsi”. Tegemist pole suvalise fantaasiaga, see sõnum pulbitseb mitmete kodumaiste dopingujuhtude kommentaariumites ja konkreetsema näitena sai vihjatud ka eelmise aasta Arvamusfestivali dopinguteemalises paneeldiskussioonis, kus Saku Õlletehase juht Margus Kastein vanade proovide avamise koha pealt sellistele tundmustele viitas (“keegi võtab ära minu emotsioooni, keegi nüüd ruineerib selle ja lisaks valmistab pettumuse sportlase osas”).

Psühholoogilises kliimas, kus medali külge kinnitatakse ütlemata kõrge väärtus ja iga ebaõnnestumine saab erineval viisil kirutud ja sõimatud, pole imestada, et päevast päeva rassiva sportlase skisofreeniliseks töödeldud psüühika libastub süstalt veeni toppima. Kunagise Vana-Kreeka harmoonilise isiksuse ideaali teenistuses olnud gümnastika on muutunud iseenese paroodiaks. Et seda ei juhtuks, oleks vaja paradigmaatilist nihet kogu spordiringkonna teadvuses, mis tooks teadvusse, et me ei ela enam gladiaatorite ajastul, me ei pea võidu nimel kõigeks valmis olema.   

Mis tähtsust on sellel, kes vaatab

Sellest õigupoole oleks pidanud alustama - vaatamisühiskonna diktatuurist. Täpsemalt, jooksjad võiksid alustada küsimusega: kas nad jookseksid ka siis kui võistelda ei saaks? Kui vastus on EI, sünnitakse jooksjana vaid vaataja silmades. Mis pole nii mõistatuslik nagu koan kukkuva puu helist, mida kellegi kõrv ei kuule. See lihtsalt tähendab, et jooksmises eneses ei leita eneseküllast väärtust, ikka tuleb oma tublid tulemused kellegi silme ette “seina äärde” saata.

Keskeakriisi ületamine või muud instrumentaalsed (nt terve ilus keha) jooksmisele omistatud funktsioonidest on küll märksa mõistetavamad, inimlikud väärtused, kuid spordipsühholoogide keeles kipuvad kandma meie sisemise jooksumotivatsiooni ülemäära väljapoole. Ja kui motivatsioon on liigselt välimiste tegurite teha, siis ongi tunnustuse-, kuulsuse- või rahajanu nendeks ehituskivideks, mis jooksja-identiteedi kokku panevad. Keelatud viljad on siis magusad.

Nagu ikka taolistel juhtudel, meenus mulle siingi üks ootamatu sähvatus Daodejingist (12 ptk):

võiduajamisest-jahist läheb inimese meel hulluks,
vaevaga saadud vara ajab inimese kurja tegema.
Seepärast pühamees hoolitseb kõhu, mitte silma eest –
võtab tolle, jätab selle.


* Mis on autor?
** S. Beckett'i absurdinäidendist: "mis tähtsust on sellel,kes räägib", ütles keegi, "mis tähtsust on sellel, kes räägib"