Jooksmist alustav harrastaja saab innustust millestki säärasest, mida on nimetatud “keha projekti” (Shilling) kirjutamiseks. Keha muutub atleetlikumaks ja suutlikumaks,  üha kenam on ennast peeglist vaadata ja jooksukogukonnas äsjavõrsunud jooksjaidentiteedile kosutust saada. Kehast saab kangelaseepos, mis kirjutatakse iseendale. Ja kui sportlikud saavutused on tõepoolest silmapaistvad, on siin ja teisal pisut kosta ka bardide laulu. Ettevaatamatule saab sellest kergesti luigelaul vaimule, sest vaimu loomuses ei ole alanduda eneseimetlusse.

Ometi pole vale pidada “jooksja karjääri” kangelase teekonnaks. Viisis, kuidas jooksuarmastaja uut põnevat maailma üles ehitab, on palju higist lumma. Leemendavate särkide ning soolarantide romantikat, aga ka hommikuid linnulauluga ja õhtupunavas päikeses kappamist. Sinu oma aeg ja ruum, milles pühitseda elusolemise väge ja saata korda väikseid vägitükke.

Kangelane on see, kes eraldub tavategelikkusest, liigub mööda ohtlikku rada kuni lõpplahenduseni välja, kus tal tuleb kasti lüüa mõni monstrum, et seejärel tagasi maailma pöördudes argielu paika sättida. Kõlab väga šamaanirännaku moodi? Jah, sellisele paralleelile, olgugi natuke teist rada pidi, jõudsin ma eile psühhedeelikumide alast loengut kuulates. DMT ja meskaliini asemel on anandamiid ja endorfiin, kuid keemilised ühendid on siin pigemini osutavas rollis - šamaanid saavad mõnel pool vaid trummipõristamisega hakkama. Nagu Ede Frescka ütles, on vajalik mütoloogilise ruumi (või pärimusliku, nagu Ado Lintrop oma “Šamaaniraamatus” on sõnastanud) olemasolu, et fragmentaarsed kogemused teisest reaalsusest ei muutuks psühhootiliseks.

Ehk, kulmineeruvalt: peab olemas olema väärtuste süsteem, millesse uus informatsioon lõimida. Siis põristavad ka jooksušamaani trummpulgad vastu asfaltit midagi tähenduslikku välja.   

Jooksja aeg on sõnade seadmise osas piiratud. Lähen nüüd pikale otsale siseradasid tallama.