Ärkan ja valan täpselt sihitud kohvitassi sisse.

Liigutused ei eksi ära, kõik on rituaalselt rihitud jooksurutiini teenistusse. Kõrvalseisjale võib tunduda, et sõltlase päev läheb taaskord jooksule raisku. Millest see rutt kohe varahommik jooksuannus veeni lasta?

Lisaks: kohvi hommikul, õlu õhtul - kohe pärast treeningut. Port, Pullerits ja Elujooks seda heaks ei kiida.

Mõõdutundetu askees pole kunagi eriliselt tervislik olnud, see pole askeesi eesmärk. Kuid “uuringud näitavad” jooksja aju olevat neurotrofiinide aktiivsuse tõusu tõttu neuroplastilisema ja noradrenaliini tõttu keskendumisvõimelisemana. Nojah, ja siis on veel endorfiin… Ei, see pole hoopiski mitte endorfiin, vaid kanepilaadne endokannabinoidide hulka kuuluv anandamiidiks hüütav ühend, mis meid, jooksjaid, pilveühiskonda lülitab. Milline tabav nimi - anandamiid!

Shivoham, anandoham!