Kuidas peatada umbisikustumine, teha nii, et silmavaade ei eksiks tühjale-tähjale? Elujooks on olnud minu väeloomaks, mille pinnalt aktualiseerin ennast ka võistlussportlasena - virtuaalse väesolu võimalikkused projitseeritakse käesolu pinnale (laenan siin Margus Otti sõnavaralaekast). Elujooksu kogukond eksisteerib minu jaoks ka kui võimalike jooksja-identiteetide praktiline varasalv, mille igal killukesel on midagi öelda. Seevastu kui vaimusilmaga vaadelda võistlusspordi peadiskursust - nüri, mononukleaarne, tähendustest tühi lammutamine. Minu skisoidne jooksja-loomus tüürib neid voolusänge pidi bifurkeerunud paralleelilmadesse: vasak jalg ei tea, mida parem teeb. Iseküsimus on, kas inimene kui tähendusi otsiv ja loov olend on kindlasti parem olla kui seda mitte taotlev olend. Kahtlen selles teinekord tõemeeli, sest tähenduste tootmine jooksuilmade semioosises ei lõpe ja sellest tulvav vaimsuse ballast on ängistav. "Räägi harva, lase olla", ütleb Daodejing.

Kui uskuda sõnu, siis on meie hulgas palju neid, kes kõnelevad lahti-õppimise vajalikkusest. Võib-olla tegelevad nad meditatsiooniga, aga võib-olla on nad sellest lugenud. Minu elus on olnud küllalt pikk periood, mil olen tähtsustanud eelkõige intellektuaalset stimulatsiooni. Filmid ja raamatud, millede toel tekib lisaks aru arenemisele kujutlus enese vaimsest progressist. Ja kui elu nendele muidu väärt mõtetele jala taha paneb, ei mõistagi esiotsa ära, kas jalg ilmaaegu vääratas või väärastus jalgujäänud ilmavaade.

Selline vakatumise periood on kasulik ja jooksmisesse on see võimalus kenasti kätketud. Joosta tähendab vabastada end meediavälja ja sootsiumi mõjuahelatest ning hea tahtmise korral liikuda “organiteta keha” poole, kus meie tavapäraseks tardunud kehamudel raputatakse lahti pinnalisusest. Jah, ühelt poolt loob tehniline vilumus jooksmises uutlaadi harjumusliku kehamudeli, kuid teisalt on aktuaalsele kehale tagasi võidetud virtuaalsuse vägi - kui me seda kanalit just tehnoleludega (nutitelefon, pulsikell) ära ei ummista. Muus osas on aga jooksmise näol tegu hiilgava lahti-õppimise võimalusega. Asjata ei vihjata sportlaste ajukasutusvõimele - selleks ei jää lihtsalt aega.

Veel üks oht. On esinemine ja isenemine. Mõistagi leidub neid, kes oma isenemisest esinemise teevad niipea kui pilk ülailma eksib - hakkavad joogaõpetajaks, annavad välja raamatu… ehitavad hoolega üles uutmoodi persona ja vaatavad muigega umbisikute poole. Kui hea, et ma selline enam pole!
“Alailma kondan ma ülailmas,” meeliskleb nõndasuguste ego teinekord. Kas ikka?