Rohkem puusildu.

Jõuluimede aegu tasub kultuurirahval jalad kõhu alt välja õhutada, et nood taipaksid lumevalguses paar ränka sooritust teha. Võib ka vastupidi juhtuda ja ränga soorituse asemel saadakse keha õnnestava kogemuse osaliseks, hoopis uudsel moel. Lumehelbelödi jäätumine ripsmetel, südame šamaanitrummi tagumine, puhas animaalne rõõm elujõulise keha lumes sumpamisest.
Mida oleks tarvis teha selleks, et järgmine kord oleks Contral Litsmetsa kirjandusseminari hommikul joostes peale Kunnuse teisigi seltsilisi?

Paraku avanevad jooksmise erinevad võimalused vaid nendele, kes selleks võimaluse annavad. Kõigepealt motivatsioon - miks ülepea joosta kui sedasi aja surnukstampimise asemel saaks endas näiteks luulesoont aredamaks lihvida?
Mida jooksjad teavad, aga Kivisildnik ilmselt mitte: Murakami ilma jooksmata ei saavatki üldse kirjutada, see olevat loomingulist tegevust võimaldav eelmäng. Nõnda on paljudega, kes sõnadest end ära kurnanud ja vaimule vaba ruumi otsida tahavad - nad lähevad jooksma.
Sest higistavate tervisehullude kehade müriaadne vohamine linnaruumis on jooksufenomeni pindmine külg, mille iseenese mõtetest roiutatud intellektuaal on ehk asja olemuseks projitseerinud, näiteks traumaatiliste kehalise kasvatuse tundide pinnalt. Soovitan kasvõi autofenomenograafilise eksperimendi korras kuu aega käia neli korda nädalas rahulikult jooksmas ja jälgida, millised muutused meeles ja kehas toimuvad.

Oletada võib, et kosmilises plaanis on see spordivärk kõik tühisuste tühisus, nagu ka dropboxi munetud tekstinökats. Jooksule oma mõistuse kaotanud jagavad teistega läbikepsutatud jooksuradu, poeesiast vaimustunud ja keha värsside vorpimisse kängitsenud valulev vaimleja toodab luuleridu. Kuigi luule pääseb käest või kõrist vallale üksnes keha kaudu, on sellestsamast tublist vaimu templist saanud mõneti inertne korpus, mis vaid vahendab meie loojavaimu kavatsusi.

Keegi kunagi võrdles Kivisildnikku Nietzschega. Mäletan Zarathustrast küll, et Nietzsche põlgas mõistuse võimu ja kuulutas oma sillaks-olemist kui keha vabastamise tundi. Ja nüüd meenukse, et Jeesus olla puussepp olnud, mitte kivisildnik. Usutavasti oleks ta teisele kaldale jõudmiseks heal meelel ületava mõistmise puusildasid ehitanud, kuid kivikülmasid tõkkeid poleks ta elu voolavatesse vetesse nalja pärastki pullerdanud. Üleolevatel tekstidel on oma koht - kui need kedagi üle minemisel aitavad.

Tugevusõpetus: pehme on kõva.

Reval Spordi saunas, 2014 kevade varahommikul pärast trenni (kuskil pool kaheksa)
Mina: Viskan leili, ok?
X: Ikka. Nii vara hommikul nõrkasid ei käigi.

Võib aimata, miks sporditegemine kultuurirahvale vastukarva on: pulleritsikate siristamise kolekõla, kus mehised sisukohad kõmatatakse välja rassipuhta reljeefsusega. Kivisildnikus kahtlustan siiski kapi-atleeti... on ju temagi homode vastane ja ultraparempoolne. Erimeelsus spordi tegemise osas võiks olla samasuguseks tüliõunaks nende sõpruse teel nagu suhtumine kristlusesse oli Nietzsche ja Wagneri puhul.

Kultuurantropoloogia tunneb hästi kuldajastute lugusid. Näiteks olevat olnud aeg Indias, mil dharmaratta pöörlemist ei seganud ükski tont, sest hea kuningas Rama oli saanud võidu deemon Ravana üle ja kupatanud kurjuse silmapiirilt. Nagu aimata võite, oli see aeg, mil mehed olid mehed. Meiegi pole selle eest kaitstud; mingil hetkel võib põhimõttetu inimese sisekaos kasvada nii suureks, et ta kukub tagasi lapsepõlve ja ihkab isandat, kes ütleb kategooriliselt, kuidas asjad on ja oma karmi käega piirid lagipähe lajatab ja ehk kunagi kui väga tubliks on saadud, siis ka silitab… Ei-ei-ei, nüüd läksid fantaasia viljad liiga pehmoks.

Praegu aga pakuti Tallinn-Valga rongis mulle pühade puhul Teekonna komme ja see taoistlik sünkroonsus sobib hästi teemat lõpetama: teelkondajate paratamatuseks on kõrvalseisjate tänituskõmin. Kuidas pehme väe poliitikat ajada, sellest on hästi kirjutanud Margus Ott.

Šamaanirännakule!

On sõnastatud, et kannatus tekib kui illusioonid raksatavad vastu tegelikkuse seina. Ka maratonijooksja sõnavaras on “sein” hästi tuntud ja ühtaegu tundmata fenomen. Seda võiks võtta kui ürgset kangelase arhetüüpset katsumust, milles pannakse proovile su senine materjal… võib-olla isegi murtakse tükkideks, sulatatakse ja sepistatakse uueks. Teatud mõttes šamanistlike sugemetega transformatsioon, mille käigus nakatatakse sind kehategelikkusega, millest linnainimesel on muidu vaid udune aimdus.

Sirbi lugeja kätte satub Jooksja ajakiri

“Aitab mulle nendest jooksulõustadest, luidrate põsesarnadega olemisunustuses rähklejatest. Mõistan ise omal käel ängi tunda, aga need… need kidurad kujud viskavad mulle nina pihta, et ma siga ikka veel põrmus püherdan. Muidugi peaksin ennast maha tapma, aga mitte veel. Võib-olla juba homme!”
Lonks punast veini leevendas leeki, kuid midagi häirivat jäi ka maitsemeelele pidama - vein oleks kui vihapiksest käärima löönud. Korraks hirnatas Meedo omaenese arutu ägeduse peale ja viskas seejärel pilgu lauale, kus eliitse literatuuri seas lebas vana Jooksja ajakiri. Ta oli seda äsja lehitsenud, tükati lugenudki ning vastikustundest olid neerupealised perutama hakanud. Kogu selle saasta kaanetas kinni pilt peaministrist, kes kandis ärritavpunast jooksusärki, et oma erakonnakaaslase algatatud jooksukarnevali reklaamida.
Ühtäkki raksatas Meedos midagi paika, otsekui oleks Jeesus osava kiropraktilise võttega lödipüksist selgroogse välja nuputanud. Meedos võttis võimust tungiv kannatuse ihalus, ta tahtis endale kohe väga haiget teha.
Veel sel õhtul helistas ta Contrale ja sörkis poodi õlle järele, vats lepsutamas vastu vöörihma. Otepää maratonini oli jäänud täpselt kolm kuud.