Õppida on päevast päeva täita;

Taoga tegelda on päevast päeva kahaneda

(Daodejing)

Hiljuti õnnestus kuulata poolteist tundi ettekannet ühelt eesti tunnustatud spordipsühholoogilt. Lühikokkuvõte kuuldust - spordis on edukad need, kes väldivad prokrastineerimist (ülesannete edasilükkamist), tegutsevad sihtide saavutamisel proaktiivselt ja süsteemselt, eesmärgistades oma tegutsemist nii kaugemas kui lähemas plaanis ning on motiveeritud pigem sisemistest kui välimistest teguritest. Seejuures ei olda esikohtade saavutamise fiksatsioonis, vaid antakse endast parim ehk toimitakse enesearengut silmas pidades.

Sisu poolest variatsioon “Treeni teadlikult” sarja raames toimunud loengust, kus esines üks teine spordipsühholoog, Snezana Stoljarova: http://sport.delfi.ee/news/liikumine/treeniteadlikult/delfi-video-roman-fosti-loeng-taispikkuses-kuidas-motiveerida-end-sportima?id=69915389

Kumbki esineja ei pööranud mingisugust tähelepanu sportliku tegevuse vaimsele eesmärgistamisele. Olgu-olgu, “vaimne olend” on konstrukt ja teda on praegusel ajal liigagi rohkesti käibevaimsuse sahvritest vabalt võtta, kuid sellest rääkimata jätmine kinnitab, et suurele osale (sh nendele, kes selle diskursuse seljas ratsutavad) spordirahvale on need teemad lihtsalt võõrad. Väärib meenutamist aegu tagasi Priit Pulleritsu poolt blogis imestatu, et miks küll kultuuriinimesed ei taha sporti teha? Võib vastata: sport kui sotsiaaldarvinistlik võitlustanner või funktsionaalne terviseturgutus ei oma nende vaimule ja intellektile mingit külgetõmmet… selles puudub vaimuvägi. Kuna keha liigutamisele on juba sellised alamõõdulised tähendused külge poogitud, õigemini kõrvalnähud eesmärkideks ülendatud, siis on raske sellel äranämmutatud sõnal “sport” ilma halva maitseta suus pidama jääda.

Viimastel nädalapäevadel on mitmed kultuurikandjad (Mart Juur, Andrus Kivirähk, Rein Raud) eelmainitud blogi ka kiiganud ja saanud ühe ja teise külje pealt heatahtlikult muiata - aga kas piisab huumorikogumusest selleks, et jalad alla võtta ja omajagu perversse naudinguga siiski sporti tegema tõtata?

Ettekandest veel. Sõnapaar “vaimne tervis” käis mitmel korral läbi küll. Kuid kui sportlaskond räägib sportlikust vaimust, siis peetakse enamasti silmas tahtejõulisust. Mainiti ka õnnelik olemist, mis aga - kiiresti korrigeeriti - pole eesmärk iseeneses, vaid kasvatab tööandjale tulemuslikuma kodaniku. Tänapäeval võitleb iga distsipliin olemasolu eest ja peab ennast kasumlikkuse seisukohast õigustama; ja niiviisi serveeriti spordipsühholoogia üheks produktiks “terve töövõimeline inimene”, seda siis tippsportlase kangelasearhetüübi kõrval.

Mõlemad on head ja väärt asjad ühiskonna tervise seisukohast, aga liikumise vägi selliste instrumentaalsete väärtuste kultiveerimisel ei kasva, vaid kahaneb.

Miks ta ei kasva, vaid kahaneb? Mina tunnen selgesti, kuidas psüühiline energia lahtub kui suunata oma tähelepanu välistele motivaatoritele, tulemustele, parem-olemisele, tervem-olemisele. Vaimselt rikas jooksja jookseb kõigutamatu pühendumusega edasi ka siis kui ta on lugenud artiklit selle kohta, et pikamaajooks soodustab arterite lubjastumist või sandistab liigesed (või midagi veel hullemat).Tervisejooksja (sõna otsetähenduses) võib sellise informatsiooni lisandudes jooksmise kui ebakohase vahendi ära jätta, sest jooksmine on pelk instrument millegi muu saavutamiseks.

Nüüd, võib ju kujutleda, et vaimsuse otsingul jooksuharrastaja kasutab jooksmist ligikaudu samal viisil - ühe võimalusena transendeerumise sildi alla oma spirituaalset ego kasvatada.

Selle eest on Anselm Grün raamatukeses “Vaikimisest” ka hoiatanud - et me loobuksime kujutlusest nagu saaksime praktiliste vaimsete harjutusega tagada endale tõhusa vaimse tervise.

See jutuots tüüriks aga juba liialt kristlike tõdede ligi. Seepärast põikan hoopis ühe suurepärase jooksuraamatu “Running with the Mind of Meditation” autori Sakyong Miphami juurde, kes on oma shambhala-liini budistlikule õpetusele viidates toonud välja uhkuse erinevad liigid, mis jooksjat kimbutavad. Kõigepealt uhkus omandatud füüsilisest võimekusest, siis uhkus oma jooksu-kompetentsi üle ja lõpuks, üks suurimaid eksitusi uhkusest vabanemise teel on arvamine, et ollakse uhkusest vabanenud.