Vahel juhtub, et vaim väsib vahetult pärast jooksulõikuspidu. Osalt seetõttu, et hooaja lõppedes nihkuvad lähiaja välised eesmärgid horisondi taha ja teisalt ka seepärast, et talve tulekul koondub tähelepanu vahedamalt endasse küsima neid miks-küsimusi. Et vaim uuesti peale tuleks, on hea vaadata mõni seesugune film:

http://www.cultureunplugged.com/play/2419/The-Great%20Dance

Siin pole väärtuseks üksnes see, et (pikamaa)jooksujaht on faktina kaadrisse saadud (leidub ju siiani kahtlejaid, nt Pulleritsu "kõvade meeste" pundis; akadeemiliselt vaieldakse pigemini selle nähtuse mastaapide üle), vaid hea sissevaade ühte traditsioonilisse kultuuri (peamiselt) jahipidamise kaudu.

On ju praegusel ajal palju kohalolu-spirituaalsusest rääkivaid vaimlejaid, kes kohal-olemiseks tsiviliseeritud elu tempokuse juures aega üritavad leida. Loetakse, mida Eckhart Tollel selle kohta öelda on, siis võetakse ette mõni idamaisem guru ja - no näiteks - hea une huvides takkaotsa Castanedat peale. Loetakse, seeditakse intellektuaalselt läbi, mediteeritakse selle üle… juba parem! Aga miski rahutus jääb siiski sisse, tekib tahtmine Fred Jüssilt suust-suhu järele pärida, mida tal vaikuse kohta öelda on. Ja Jaan Tättelt - millised lihtsad tõed avaldusid talle Vilsandil, millised maailmareisil?

Seejuures, et valesti mõistmist pole, kuulan ma huviga Halloo Kosmose suurepäraseid saateid, ehk küll mõned liiga rammusad teemad nagu bioväljade tikkimine välja arvatud. Aga tarvitseb vaid vaadata mõnda seesugust filmi ja pilt läheb klaarimaks. Mitte et film ise oleks eriline meistriteos, aga too kauge maailm, mis sealt aimub, teeb mind jälle ära. Tagasi jalgadele! Jahilooma küll ei ole, aga teistlaadi hingetopograafiliste jälgede ajamine aitab tagasi endasse.