Kord laiutas mu isendiväljas LOGOS. Olin käesollu diferentseerinud liiga palju sõnu ja need hakkasid vastikult ihu külge kleepuma. Isegi TÜHJUSe kohta olin kogunud mitmesuguseid sõnu - peamiselt idamaiseid. Noh, ja nõnda polnudki ime kui DISKURSUS ja DEKONSTRUKTSIOON võtsid vaevaks mind nagu kord ja kohus kimbutada. Üheskoos nad lõid ja hävitasid kõikmõeldavaid maailmu, ent mida aeg edasi, seda vähemaks jäi loomisrõõmu ja rohkemaks hävitusnukrust. Nõndaks, tuba oli sõnu täis ja ometi puges tühisusetunne hinge. Ja just selline ängistav, mis ei lasknud lustlikult hüüatada - aga me ju olemegi, inimesed, tühised! Toona ilmutas kõige jälgimat tegutsemislaasi ARMASTUS, sest ta korrutas oma olulisust, aga haihtus sootumaks niikui pilgu teda veerima saatsin. Kas jäi mul märkamata LUNASTUS, see täidesaatev organ? Jajah, ju vist. Selleks aga oli ja on mu usk nõder.

Niisiis tuleb tänada jooksmist, mis tuntavalt on kahandanud seda tuhinat lugeda kokku sõnu maailma kohta, elada vaimus läbi kellegi teise KANNATUSi. See on sundinud mind otsesõnu kompama maailma olemasolevat külge ja loobuma hetkekski juurdemõeldust. Ehkki juurdemõeldu ometigi ilmutab nähtamatut käesollu, ka veel täna.

Nüüd tunnen aga rohkem, et iga mõttelend vajab lahtijooksmist. Olen oma teadmistepagasi kuhugi unustanud ja vististi leidnud enesele määratud risti, mida tuleb edasi kanda.