Kahe Staadioni jooks peeti ajal, mil keha alles hakkab harjuma hilissügise kõledusega. Labakäed ja jalalabad on mul sellised kergelt külmetavad ja seepärast ootasin starti rohkem keha- kui hingevärinaga. Olin bussipeatusest stardikohta kuskil 5km kõndinud, kuid siiski tuli veel ligi poolteist tundi oodata (ise ma valisin selle soodusbussi, mis juba 9.30 Pärnusse jõudis) ja nõnda ma siis hüplesin  ja nihelesin seal stardialas seni ringi kuni oli aeg pisuke soojendusjooks Tõnuga koos  ette võtta.

Start oli sätitud selliseks, et kõigepealt tuli Raeküla staadioniring ära teha, misjärel tsentrifugaaljõust lennutati meid edasi Rannastaadioni poole. Tõnu õnnestus mul esimesel kilomeetril kätte saada (ta lubaski mind kenasti järgi oodata - alustasin teisest stardigrupist).

Mõtlesin korraks ka Tõnuga koos mõnusasse ketramisse jääda, kuid olin ennemalt otsustanud, et seekordse lühikese sutsak-võistluse võtan tahtejõu trennina ja püüan hoida püsivalt tugevat kiirust; küll sellist, et päris lõhkumiseks ei lähe. Sestap libisesin umbes 2km-st alates vaikselt tasapisi ettepoole, ehkki Tõnu samme kuulsin veel mõnda aega. Temal olid jalad Saaremaa kolmepäevasest ja üldse võistlusrikkast hooajast rasked, mina aga olin vähestest võistlustest ja viimasel ajal õnnestunud jooksutrennidest hellitatult hea vormiga.

Jah, tuul pisut rüseles ringi, kuid pikk Kalevi tänava lõik oli pigem tagant ja küljelt, nii et sellist keele vestile tõmbamise tunnet, mis septembrikuise ekideni ajal tekkis, polnud.


Kahe Staadioni jooks oli ilus lõpetus kodumaisele jooksuajale. Suurepärane õhkkond (madalrõhkkonnast hoolimata). Pärast Valenciat tuleb kaks rahulikumat nädalat, et koguda jaksu talveks. Kevadki pole ju kaugel :)