image

* Meelis Atonen, Reeda Tuula ja mina krõbistamispausil. Meelis oli just sel hetkel küsinud - sina oled siis Kalle poeg? Jah, isaga sai palju Valgas "Urbaniku aegadel" jooksmas käidud. Meelis Atonen oli siis Valga linnapea ja oli toonagi suur jooksuarmastaja.

Milline võiks olla Eesti esimene jooksufestival? Kuigi ma kardetavasti ei suuda suurel määral üritusse pühenduda, on juba selle toimumise fakt ja mastaap selline, et on tunne nagu oleks midagi suurt ja olulist õhus... võib-olla tõesti terendub võimalus inimestele kommunikeerida mõte, et jooksmine on eelkõige tervise ja vaba vaimu väljendus, mitte vaid võistlusest võistlusesse pingutamine kiiremate aegade nimel. Kuigi tean omast jalast, et võistlusspordil on teatav võlu ja keegi ei tohiks meile öelda, mida täpselt me armastame peame. Äärmine pingutus võib hoopis rohkem pakkuda kui ühes tempos vaikselt loksumine, ultraspirituaalse zen-kogemuse ootuses.

Kuid niivõrd kuivõrd sellel konverentsil üldse saab olema "Elujooksu ideoloogiat", on vaimsetele võimalustele viitamine sellegipoolest väga oluline perspektiiv, mida paljud (mitte rumalusest, aga pole lihtsalt teemasse juhtunud) ei ole saanud/osanud kogeda. 

Kavandatud jooksuhooaja avaüritusena, võtab festival nõuks koondada ürituste korraldajaid, sporditräni tootjad ja jooksuhuvilised (igal tasemel). Jooksufestivali üks osa saab olema ka jooksukonverents, mille sisuliseks märksõnaks Anu-Helju mõjusal soovitusel oleks TERVIS. Anu-Helju toonitas, et tuleks suunata inimesi tegelema just tervisespordiga, mitte võistlusspordiga. Ma olen temaga väga nõus. Riigi kasutuses olev spordiraha tuleks pigemini tervislikku liikumise rõõmu investeerida. Võistlussport on tegelikult relikt ja tipptasemel tehtuna puhas äri, nii et vabaturumajanduse reeglid võiksid kehtida ka siin.