If you want to be loathsome to God, just run with the herd

(Soren Kierkegaard)



Pärast Võsu maratoni kosusid jalad iseäralikult. Üsna kiiresti sain sörkima ja lihaste taastumine näis kiire. Aga… joogalaagri tantsuõhtu hüplemiste järel jäi minu vasaku jala ahhilka kerge valuga mõneks ajaks vinduma, mis nurjas minu plaani hakata just tol nädalal lõigutrennidega pihta. Lõikude ooteks mõtlesin plüomeetriat ehk konnahüppeid teha, vaid 3x12 hüpet Lillepi pargis. Teadsin muidugi vanast kogemusest, et DOMS-valu on konnahüpete normaalne kõrvalnähtus, kuid sel korral räsis see mu reisi ikka korralikult.

DOMS ehk delayed onset muscle soreness on maakeeli pandud “hilinenud lihasvaluks”, tõttöelda sedakorda see oli vahetult pärast hüppeid kohal - tõuksiga mööda Pirita teed tagasi tüürides ei tahtnud tugijalg keha kanda, tudises teine.

Veel nädal hiljem Muhu jooksul olid reied valusad. Kuid enam see jooksutehnikat ei lõhkunud, kerisin kerge vaevaga ühtlases tempos, lõpus tsipa kiireminigi.

Järgmine päev oli tunne üsna hea ja neelasin mõnuga 21km krossi. Siis tegin rahulikuma päeva ja seejärel - üle pika-pika aja - mäkkejooksud (Vanakal). Tegin paar kilomeetrit jooksu alla, et lihased soojaks kääritada. Kindlasti ei teinud ma üle, kuid kuna erinevatel põhjustel pole ma sedasorti harjutusi mõnda aega teinud, siis polnud ime, et järgmisel ja tõsisemal määral ülejärgmisel päeval oli uus jant platsis - säärekrambid, muscle knots, trigger points või kuidas tahes sellele osutada, olukord oli täbar. Sörkisin paar kilomeetrit ja lõikav kramp plaksti sääres. Tuli saba jalge vahel kodu lonkida ja sääre kallal muljumistööd teha. Kui pöial valupunktide masseerimisest ära väsis, kasutasin ka vahurulli. Järgmisel päeval panin aja kinni laserteraapiasse ja tegin kaks LLT-seanssi. Miski mõjus, sest paari päevaga kramplik säär lõdvenes olulisel määral ja sain juba mõistlikul kiirusel jooksu teha! Kas nüüd viimaks saan mõned magusad lõigud teha?!

Korraks läks parem säär samuti valusaks, aga litsusin seda kahel õhtul sellise jõulise otsustavusega, et valu pistis plehku. Oli tore nädalavahetus Loksal, lennutasime Birgiti ja Pippaga metsavahel taldrikut ja tegin veel mõned kepsakamad hüppedki. Aga öösel, kurat teab miks, magasin mingis värdpoosis - ärkasin valu peale üles ja tundsin, et puusapainutaja on kerge venituse saanud. Persse! Aga panin silma kinni ja magasin ohutus misjonäripoosis edasi. Hommikul sain sotti, et uut valu tuleb siiski korralikumalt tundma õppida; lõikude ja ka tempokrossi mõte tuli unustada ja üritada võimalikult lõdvestunud lihastega rahulikkudes rütmides püsida. Kogu kann tõmbus mingisse veidrasse pingesse, nagu oleksin terve õhtu kuskil peol poole kanniga pingiserval istunud. Nüüd on nädalake möödas ja vigastus on ohjad lõdvemaks lasknud…

Ei taha küll sellel lookesel vinti üle keerata, kuid eile õhtul tulid säärekrambid vasakusse jalga tagasi - nüüd oli valu epitsenter mitu sentimeetrit piki säärelihast allapoole valgunud (laserteraapias on kiiritamine ka üsna lokaaalset laadi). Hetkeks tabas mind jooksu ajal selline masajas eksistentsiaalne paine, et see längutas mu turja maadligi. Kolp kargas lõgemetest lahti, lõug laskus lösutavaks lotiks...“No mida kuradit need venelased seal Ukrainas teevad!”  podisesin ma täiesti umbropsu mööda Pirita teed tagasi löntsides.

Õhtul töötasin usinalt oma käbarad läbi. Veel pole lood täbarad. Meelerahu on taas maad võtnud, tähistan oma sündimise päeva. Hingamispäeval näeme, raisk.