image

* enne kolmanda silma avamist (before rudra hits the fan)

Kohe alguses, juba autos, läks andmiseks. Kodumaine tantraturundus sattus löögi alla, mõned vaimsed autoriteedid vaidlustatud ja vargsi hakkas Absoluutsest Reaalsusest omaalgatuslikke vastuseid immitsema. Jah, karmaatilise stressi (teod kuhjuvad üksteise otsa ja neil ei ole mingit mõtet, ei mingit mõtet) vältimiseks tunduvad tantratabletid mulle head... kuid energeetikute kastisüsteemis (mitu tšakrat sul on avatud?) näivad elu põhiküsimused mulle siiski mööda vaadatud. Nendes küsimustes usaldan Jeesus Kristust ja Buddhat rohkem. 

Jõudsime Rudra Shivananda avakõnele natuke hilinenult, nii et seal tuli leppida vaid paari OM-iga. Kuid hilisemas kahes töötoas sai sellelt helijooga meistrilt mõndagi: SA-HAM (SOHAM) mantrapraktika ja RUDRA GAYATRI mantra hilisemas kolmanda silma avamise töötoast. Sissejuhatavalt taandas ta kõik joogaliigid kundlalini energia äratamisele: tuntud nipp paljude joogajutlejate puhul, kus iga koolkond (bhakti jooga, karma jooga jne) oma mätast mäetipuna näeb. Kundalini äratamist peaks tema sõnutsi alustama ülevalt alla - kolmandast silmast juurtšakrani, mitte vastupidi. Halb uudis nendele tantrameistritele, kes niuetele keskendunud on. Rudra jutt ja harjutused jätsid mõnusa surina südamesse. Sest mantrade meelel ja keelel laulmine on mul mõned aastad juba olnud ainus järjepidev praktika (nüüd jooksmise kõrval, muidugi).

Südametšakraga tegeleti aga hoopis tantra töötoas, kus seisti silmitsi teise inimese, tema valude ja haavatavusega. Ilus kogemus, Reaalne. 

Mitu muud asja oli veel, millest ei jõua rääkida. Kuid siis, teisel päeval, tuli Ingvar Villido ja rääkis: sõbrad, millega te tegelete, on nonsenss (enamasti). Te ehitate üles oma spirituaalsed egod ja klammerdute nendesse... Aga tema esinemine oli vaimukas ja paistis, et paljudele meeldis. Läks jutustamisega üle aja, kuid ütles siiski: "küsige, küsige; mul aega on, päev on nagunii juba tuksis." Pärast Villidot tahtsin kangesti joosta, kuid läksin hoopis ja jõin õlut, jalutasin ning panin enda jaoks festivalile punkti. Sisekõnes kostusid mõned konfliktsed hääled, kuid alles õhtul hilja kui 10km-sele sörgile läksin, raputasin endast lahti mõtted nendest sadhanatest, mis tekitaks vaid illusiooni justkui käiks mingit vaimse progressi redelit mööda... seda redelit pole olemas.

Aga jooksja jookseb edasi, sest teisiti ta ei saa.