image

Üks vana hiina mõttetark võinuks ütelda: “Kulg on minus ennast ära kulutanud, võtan ette seda värskeks tuulutada.”

Aga üks teine muidu täitsa mõistlik mees olevat teinud alalõpmata kõvasti trenni ja unustas ja unustas ja unustaskivat ära, et on ka Hing. Mis oli üksjagu veider, sest muud ta ju päevad otsa ei teinudki kui hingeldas ja hingeldas. Nõnda läksid temas jutud liikvele, et just seepärast Hing välja kolis - kuhugi rahulikumasse kohta, kus teda nii tuliselt ei lõõtsutataks.

Kehagi kuhtus, justkui midagi olulist temast oli läinud hingekarja.
“Sa kuradi kurat, polegi muud alles jäänud kui jooksujalad ja perse, mille otsa need kinnituvad,” ohkas mees ja oherdas ennast mõneks hetkeks Jumala palge ette oma mahajäetuse üle masturbeerima. Kuid suurt kasu sellest ei sündinud, kundaliniuss püsis perseligi, liighatades end vast pool keerdu lahtipoole.

Möödus üks päev ja teine päev. Siis sai ka kolmas päev. Joogamatil said meeleplekid järjepanu seljavõite. Väelaulunektarit küll vaikselt tilkus päikesepõimikusse, kuid pöörisrattad olid liig roostes ja ägisesid vaid, ei aidanud  lauluõli. Kuidas on võimalik seda siin üldse kirjutada kui loomisväeline sakraaltšakra pidurdab?

Aga seitsmendal päeval imbus kuskilt otsast Jooksjasse ennastarmastav taipamine, et keha vaimustamise sepatöö võtabki hingetuks. Siis tuleks vaid seisatuda, jooksumantrad uuesti väestada ja  seejärel taas dharmaratast jooksuradadel edasi keerutada.