On üks veider kiiks, mis minu jooksuarmastuse teinekord skisofreeniliseks muudab kui ma ülearu pead murran ausaksjäämise küsimuse üle. Selle skisma kehastuseks on üks eelmise sajandi lõpu India guru Sri Chinmoy, kes olevat lisaks idamaise vaimuvara jagamisele olnud meister igale kaunile kunstile - kirjutanud sadu raamatuid, sadu tuhandeid luuletusi ja visandanud miljonijagu pildikesi... ja mänginud ohralt muusikat, erinevatel instrumentidel.
Kunstiloomes väsimatu, oli ta samasuguse elujanuga ka jooksuharrastuse ja hiljem atleetvõimlemise kallal hakkamas. Teda on ülistanud jooksulegend Carl Lewis ja mitmed tollal tuntud kehakultuurlased, suurtel lavadel on tema pensionieas sooritatud jõunumbreid imetledes pealt vaadanud tuhandetenäolised publikud.

Kui aga mõlemad silmad lahti googeldada, leiab vastuolulisi seiku. Tema isikliku fotograafi tunnistuse, et tal paluti mitmeid jõudemonstratsioone pildil vingemaks kruttida. Liikumisteadlase tähelepaneku, et mitmed kummaliste konstruktsioonide abil sooritatud tõsted ja tõmbed on paljuski petukaup. Siis veel mitmete endiste jüngrite memuaarid, millede põhjal on raske ära tunda "vaimsest jooksmisest", sisemisest progressist ja alandlikkuse pärlist rääkivat pühameest - kohati jääb temast mulje kui karismaatilisest spirituaalsuse karrikatuurist. Või temas pettunute kõnepruuki kasutades: tegu on sulaselge egomaniakiga.

Selles loos pole erilist üllatusmomenti nende jaoks, kes pisutki gurunduse turundusega tuttav. Võltsvaimlejatest karismaatikuid on uuel ajastul küllalt.
Ometigi pole seda eraldusjoont kerge kuhugi konkreetselt vedada, eriti kui proovime seda teha enese sees: eraldada suurte sõnade tegemise dekoori "tõelisest" katsest väljendada vaimse kogemuse ja püüdluse reaalsusest. Sri Chinmoy on öelnud:

"The athlete, during practice, should feel that he is preparing himself to become a beautiful flower. Then, at the time of competition, he has to feel that he has grown into the beautiful flower and now is all ready to place himself at the Feet of his Lord Supreme. "

Tunnen, et selles kujundis on vägi peidus. Olen seda ka oma jooksmistes teinekord kasutanud, ehkki mitte kuidagi eriliselt seda meditatsiooniobjektiks tehes.  Mulle seondub lillekujundiga pilt hinduistlikust pujast, kus jumalust viirukisuitsu, maiustuste ja lilleõitega kostitatakse. Selleks lillede lilleks on hindude ikonograafias enamasti lootos. Ja pühendunu hoiakuks on alandlik armastus austatava suhtes, kelleks on, antud juhul, Ülim Olend.
Seega, Jooksja kasvatab enese lilleks, mitte just tingimata oma täiuses õilmitsevaks lootoseks. Iga pikamajooksja teab, millist mürki võib vahel või siis tihtigi sattuda jooksulusti sekka. Mistap mõni on öelnud - see lill on okastega roos. Aga võiks ju olla ka meelespea - su õitsemise aeg on lühike. Või päevalilleks - hoides pea päikese poole, jäävad varjud selja taha.
Misiganes lill või umbrohi olla, tähtis on oma loomusele truuks jääda. Mitte pakkuda ennast Jumalale roosi pähe, vaid õitseda oma vildakas ilus. Kannatada oma kannatust, naerda oma naeru ja nutta oma nutmist.

Seda kujundit annab käepärastada, muidugi. Aga ma ei tahaks kõigile kujustamise võimalustele sõnadega sisse sõita.
Mida ma sõnastada püüan, on autentsuse probleem. Tuleb endas sõbraliku paranoilisusega kahtlustada ilukõnelist prohvetit, kes keerutab sõnu kokku seal, kus kohane oleks vaikida. Tean, milline lobamokk kirjasõnas võin olla (loodan kergemalt pääseda tänu sellele, et suust-suhu suhtlemises olen pigem introversne). Kirjutades annan ehk üleliia voli sõnadele, joostes aga jällegi jalgadele... Kuid Sõna lihakssaamise lugu vajab lunastavat antiteesi - liha sõnastamist. Kehasse tardunud vaim ihkab liikvele minna kehast vaimustudes.
Mõnikord kordan endale Nietzsche sõnu: ära usalda ühtegi mõtet, mis pole sündinud värskes õhus liikumisest. Kui mingi idee või kujund mind haarab, siis tuleb selle üle joosta. Üks jooksuring ihub selle vahedamaks või siis tallab tagasi eimiskisse.