Võsu maratonil otsutasin kaasa lüüa pool nädalat enne maratoni, mil netis registreerimise aeg oli ümber saamas. Varbamurru järgsed jamad on alles viimastel nädalatel lasknud poole vinnaga joosta. Taas on tõukeratas olnud mulle väärt abimeheks. Nojah, hiljuti andis mu õrnuke pöid taas tagasilöögi ja otsustasin paar päeva endale jooksuvabastust anda. Siis tuligi spordimeedikute silmis küllap jabur mõte pausijärgselt maraton ette võtta - et puhkus ennast õigustaks :) Teisipäeval, mil Brasiilia Saksamaa käest 7-1 võtta sai, oli otsus küps ja vaim tuli maratoniks valmis sättida. Maratoni aga ei saa või õigemini ei tohiks juhtumisi ette võtta, häälestumine selleks on ülimalt oluline. Õnneks olin vaimselt valmis maratonisündmust seedima ja enam-vähem teadsin, millise meelsusega seda kogemust vastu võtma lähen.

Võsu kui koht maratoni pidamiseks on jooksukeskkonna mõttes suurepärane. “Running is not a religion. It’s a place. Like Alaska,” kirjutas kunagi George Sheehan. Eestlane võiks sama öelda Võsu metsamaastiku kohta. Hoolimata asfalteeritud teedest loodus siin lakkamatult embab. Ja finišikoht metsarajast mereranda saadetuna oli väärt lahendus. Kuigi olen kuulnud (ühte sellist valesti lõikamist nägin ka ise), et viimase ringi paunake, kus tuli ka Tõusu tänavat võtta, jäi mõnel korralikult tegemata.

Läksin tegema “Garuda jooksu”, ehk tiibeti laama Sakyong Miphami seletuse järgi (raamatus “Running with the Mind of Meditation”) selline sooritus, kus lootuste ja hirmude käärid hinge ei kärista. Mida vähem võistluselt tulemuse mõttes loota, seda vähem painab salamisi siginev hirm ebaõnnestuda. Hoolimata segavast vigastusest, mille tõttu mul juunis tuli ka Loskutovi jooks katkestada, tahtsin rajale minna selliselt, et tuleks võimalikult spontaanne, mitte välja pressitud jooks. Selleks pidin totaalselt unustama oma valutava pöia, st ehkki jooksu ajal tuli jälgida võimalikult neutraalselt selle seisundit, kuid mitte anda mingisugust emotsionaalset hinnangut. Jah, pärast jooksu on see nüüd tõttöelda üsna valus, aga mitte midagi hullu. Isikliku rekordi tegemise seadmine sportlikuks eesmärgiks näis samuti igati jõukohane, sest kevadise Weinstrasse maratoni (2:35:20) profiil oli ikka hoopis-hoopis tõusurohkem. Ühtegi viinamägede moodi tōusu sellel rajal polnudki.

Esimene ring sai liiga aplalt võetud. Sain tiiru lõpus sellest aru, kuid ei kahetsenud midagi. Valdas isegi teatav rahulolu,et ehk õnnestub lõpupoole seinaga rinda pista. Teisel ja kolmandal ringil segasid küljepisted tempot hoidmast ja ehk seetõttu pääsesin ka seinast. 38-41 km vahemik oli siiski raskem, kuid viimane kilomeeter metsateel juba lustlikum ja poleks viimasel poolesajal meetril ühtäkki lihaskrambid tekkinud, oleksin arvanud, et sai keha üsna mõõdukal viisil pingutatud. Päike küll lagipähe paistis väga harva, kuid selle temperatuuriga oleksin vast rohkem võinud juua küll.

Olen rahul. Uueks isiklikuks 2:33:46. Jah, SEB-ks valmistamise mõttes sai tehtud mitte kõige õigem otsus. Kuid plaanipärane ratsionaalne kalkuleerimine ilusamate numbrite nimel ei ole väärt seda, et jooksuelamustelt nende mängulisus röövida.