Seda lugu pole varem jutustatud.

Andmed otse reaalsusest

Leidsin kollase märkmepaberi, millele olin toona kritseldanud:

Elu tõde avaldub kannatustes. Elada tähendab armastada kõike. Ehk teisiti - armastada kannatust. Eluteel tuleb andumiseks kohanduda.

Tõepoolest, ETAK-i teedest algas kõik. Andmebaasist lihtsalt ei saanud mingit sotti selle kohta, miks, millal ja kes oli need nurjatud muudatused teinud. Teevõrgu joonepunkte Loksa vallas oli vaid karvavõrra nihutatud, kusjuures mitte üldsegi suvaliselt: stereos kontrollituna selgus, et muudatused hoopiski täpsustasid andmeid. Tuudur ei mänginud enam lõunaooteks malet ja Hannol olid õlgade kehitamisest trapetslihased valusad. Loogiliselt ilmvõimatu sündmus irvitas terve mõistuse üle. Isiklikult puudutatuna tundis ennast kvaliteedijuht Lea, kes oli ETAK-i sünnitanud, imetanud ja potitanud… loonud andmemudeli ja mitte just kaua aega tagasi ka ETAK-i põhimääruse.
Sellest oli nüüd möödas mitu kuud.
Mõistatus lahendust ei leidnudki, hoolimata Tuuduri, Lea, Andrei ja Hanno jälitustegevusest. Tööplaani sai tolle nädala kohta kirjutada vaid: “müstiliste nihkumiste jälitamine teedekihil (ebaõnnestunult)”. See oli vaid kummaliste juhtumiste algus. Sellegipoolest mõjus teedejant kõigile ahistavalt.
Geoinformaatikut ei nörrita miski rohkem kui see, et asjad pole omal kohal. Või see kui nad oma kohale isetahtsi paigutuvad; ja miks just Loksal?

Jälle need teed

Tuudur jutustas kohvilauas oma öisest geoerootilisest unenäost - riigimaanteed olid talle õhtul hilja uinutavalt laulnud ning seejärel õrnalt ja sujuvalt ta randmeidpidi voodi külge aheldanud. Ja kui unenäo-Tuudur avas suu kisendamiseks, kõrgus voodi alt nähtavale juuspeenikeste kohalike teede sasipundar, tõeline monstrum ilma näota. Kisendus lahvatas leegina suust välja ja põletas omajagu teedesülemist tahmaks. Kuldset valgust täis toas lendles põletatud teede tolmukübemeid, mõnedest moodustusid miniatuursed liblikad… Ühtäkki tõmbusid riigimaanteed randmete ümber üliväga pingule, lõigates end nahast läbi kõõlusteni välja. Kohalikud teed olid selleks ajaks napsanud kinni jalgadest ja kudusid ennast alt üles liikudes Tuuduri keha ümber süngeks kookoniks.
Veel pressis Tuudur oma keele teevõrgustiku vahelt välja, sest miskipärast oli temani jõudnud vabastava äkklahenduse aimdus - ülekäte läinud teederägastik tuleb kiiremas korras kalibreerida ja seda saab teha kui keel pikalt välja ajada ja siis karmauhti torru keerata. Unenägu lõppes ent sel hetkel kui üks terane teedelõik kalibreerimisele lõpu tegi ehk justkui oma saba keerutades keele otsast lõikas.

Hommikul tööle jõudes avastas Tuudur, et teedelt on Z-koordinaadid kadunud.

Ontoloogiline terror

Ühtäkki oli selge, ETAK-i ontoloogiaga polnud kõige paremad lood. Sellel nädalal kui ontoloogiline terror vallandus, müttasid uksest-aknast sisse mitmesugused IT-tagalast pärit semantilised akronüümid nagu SPARQL, GeoSPARQL, OWS ja RDF.
Mäletan veel hästi, kuidas metaandmete küsimus seoses INSPIRE direktiiviga meie osakonda vaikselt imbus nagu igavust peletav teretulnud pseudoteema. Kuid see osutus väga väsitavaks ja lõppeks lausa kasutuks valdkonnaks. Ta nõudis tähelepanu ja pidevat nokitsemist ja andmete igakülgset kirjeldamist. On olnud ka juhtumeid, kus metaandmetega tegeleja enam midagi ei taha kuulda päris andmetest. Meta-temaatika oli seega selgelt ohtlik eksistentsiaalne lõks, mis paneb reaalsusmudelit põhjani põlgama.

Kartsin sedasama ontoloogilise kirjeldamise suhtes - aga läks hoopis hullemini. Minu viga oli see, et ei näinud enese ontoloogiasse kaevumist metaandmete teise tulemisena… tagajärjeks oli see, et hakkasin oma introvertse sisemaailma topograafiat ontoloogiliselt kirjeldama. Mõistagi ei läinud ma otsekohe peast segi. Esialgu hakkas see protsess toimuma alateadvuse maastikel… Unenägudes vilksatas see ja teine eritletud teadmuse kübe, mille ma kohe OWL-struktuuri paigutasin. Viimaks õnnestus mul enda alateadvuses ontoloogiliselt kaardistada Prohveti arhetüüp. Helistasin meie transpersonaalse psühholoogia gurule Alar Tammingule ja vististi selle telefonikõne mõjutusel tekkis mul idee see arhetüüp RIHA-s kirjeldada. Mingil hetkel suunati mind aga teiste tööülesannete täitmise juurde ja mu entusiasm lahtus.