Sutike rohkem kui kuu aega tagasi küpses otsus sellel maratonil joosta. Sain oma jalanatukese ukse vahele täpselt õigel hetkel - ametlik registreerimise lõpptähtaeg oli järgmisel päeval. Rooma maratonil (mis toimus nädal varem kui Weinstrasse) ei riskinud ma kaasa lüüa, mitu kuud hädapasunat puhunud ahhilka ei lasknud korralikku ettevalmistust teha. Saksa veinimaratonil otsustasin osaleda eelkõige seepärast, et polnud tükimat aega elujooksjate pundi psühhosomaatilisi vibratsioone kogenud. Jah, alternatiivselt rassinud olin terve talve ja sportlikust motivatsioonist pea tühjaks jooksnud, seega ports konsentreeritud elujookslust oli esmaabi korras vajalik.

Kaks päeva pärast regamist nikastasin ahhilka pisut valusamaks ja sestap pidin nendest kiirustreeningutest loobuma, mida kaheks järgnevaks nädalaks olin planeerinud. Ent valu on mul kaaslaseks olnud juba poolteist aastat (põlvehäda asendus eelmise aasta lõppus kõõluse põletikuga), nii et olles valmis küll kõige hullemaks, ei uskunud ma siiski, et üks maraton midagi lõplikult lõhkuda suudab. Ma pole küll sellest no pain no gain sektist, kuid mõnikord on valu vältimatu ja seda ei tuleks alati võtta kui õnnetust, vaid kui uut arenguhüpet võimaldavat õpetajat.

Mis siis jooksu eel Saksamaal toimus? Multilateraalsed suhted, ligamendid lähestikku jungiaanlik terapeerumine ja minu poolt kognitiivne dissonants - saksaliku välise harmoonia klapitamine oma kaoselembese orientaalsusega. Aga mõned lihtlauselised punktid, et jääks midagi konkreetset mäletamiseks:

  • õhtune jalutuskäik punaste laternate tänaval, penetreerumine erootikapoodi (Frankfurt)
  • Liebfrauenkirche orelimäng ja pisike kosutav jumalateenistus
  • öine jalutuskäik Heidelbergi lossis (kohtumine salamandriga)
  • Speyeri peenisekujulise põhiplaaniga katedraali külastus
  • Bad Dürkheimi kiriku orelimängu segunemine linnulauluga, misjärel meiega oikumeenilisele retkele tulnud eakate matkaklubisse kuuluvad saksa pensionärid meid väsinuks jalutasid
  • Saline ehk ~300 meetrine soolakogumise sein Bad Dürkenheimis otse kirbuturu kõrval
  • Freinsheimi armas majake, kus me sisuliselt lahendasime Ukraina kriisi ja panime paika reaalpoliitika ontoloogia
  • Grüss Gott! tervitus satanistivälimusega tüdrukutele (der war gut kommentaar sellele Merikese poolt kuulduna)

Mitmepäevastest kõmpimistest-matkamistest kand tulitamas, oli mul viimasel päeval ometi läheneva jooksupeo ootus ja pigemini hea aimdus südames.
Hommik sädeles veel jahedates päikesekiirtes, päevaks lubati 23 kraadi ja nagu need viimased päevad siin olid - pidev lagipähe lajatav päikeselõõsk. Saab siiski etteruttavalt öelda, et jooksu ajal see mul otseselt keelt ripakile ei tirinud (ripakile tõmbasin ma selle täitsa ise).

Stardis oli mitmeid “musti mehi”, kellede taha ennast enne paugutamist sättisin. Mõned keksmised ja põgus häälestumine müdistamiseks ning tormasingi pea ees liduvikule vastu. Sain kuskil 2km joosta kui mustad mehed hakkasid kella vahtima ja tempoga mängima, korraks tõmmati tempo jõnksutades madalaks ja kuna mulle sedasi teiste rütmis joosta ei passi, läksingi ühel laskumisel kõige ette. Laskumised mulle üldse meeldivad - kujutlesin ka seekord ennast nagu lapsepõlve “mikromootoriks”, mille ma tõtakale vabakäigule minnes üles krutin ja sedasi paradoksaalselt energiat talletan.  

Kuskil 9km peal pööras mulle ette ajatablooga auto, millelt sain teada, et tempo oli 10km peal tõesti liiga kõva, eriti veel arvestades spetstreeningute ärajäämist ja seda, et talvel vähevõitu jooksnuna ei tunnetanud ma oma vormi kuigi hästi veel. Aga, mõtlesin umbes nõndamoodi siis, las loksun sellise rütmiga nagu hetkel paremaks pean. Tavaliselt olen ma ju kõik oma jooksud ja maratonid sedasi võtnud, ilma kellata minnes.

Aga nüüd oli lisaks võimalikele vormitunnetuse häiretele ja üha kuumenevale ilmale mängus veel üks hämar muutuja - viinamägede tõusud. 14km peal tulid paarisrakendina sakslane ja poolakas, kes minust tõusul möödudes juba kümnemeetrise vahe sisse said, kuid kelledele ma laskumisel siiski järgi sain (kõrval rattaga sõitnud sakslase Marco Sturmi treeneri õhutusel:)) ja sedasi poole distantsini kulgesin, vahepeal isegi uuesti mitu kilomeetrit vedades.

Kui oli 20km möödas, siis võttis kõva maastikujooksjana tuntud Marco Sturm erksama tempo üles, millega suutsin veel kaasas püsida. Kuid 21km peal möödus meist keenialasest ja etioopialasest koosnev tandem, mis lõhkus grupi juba lõplikult laiali. Tundsin koheselt jõuetust ja isegi ärevat ehmatust, sest poolmaratoni aeg 1:13:20  tõotas juba ette (selle väsimuse taustal) väga rasket teist pool.

Teisest poolest mäletan seda, kuidas teadvuse tunnel järjest kitsamaks muutus. Mäed roiutasid keha, viinamägede ilu ei ergastanud enam vaimu ja jalgades kasuv raskus ei saanud leevendust ka sellest ainsast geelist, mille endale kaasa olin võtnud. Siiski suutsin veel viimastel kilomeetritel poolmaratoonaritest möödudes paar korda välja röhitseda Grüss gott! ja ühe suunurga ka naeratuseks kõverdada; õnneks veel jaksasin Anu-Heljut möödudes õlapatsuga kostitada. Mulle plaksutavatele sakslastele ei jõudnud tervituskätt enam tõsta ja vaid nokutasin peaga vastuseks.

Lõpptulemus: viies koht ja 2:35:20. Finišipiirkonnas oli mainimisväärselt maitsev Erdingeri alkoholivaba õlu ja kohalik riesling.   

 

Saksakeelne jooksuraport sellest võistlusest on leitav siit: http://www.laufreport.de/archiv/0314/mdw/mdw.htm