Bernard Suits on oma utoopias The Grasshopper visandanud võimaluse, et tulevikus, mil inimene on vabastatud niihästi tööst, psühholoogilistest konfliktidest kui ka filosofeerimise ja kunstiloome vajadusest (kõik teaduslikud ja metafüüsilised küsimused on vastatud), ei jää tal muud üle kui üha mängida. Ehk siis tegeleda üksnes selliste asjadega, mille eesmärk ei ole väljaspool iseennast, autoteleoloogiline paradiis. Muidugi on naiivne juba arvata, et olemuslikud küsimused saaksid lõpplahenduse… palju lihtsam on mul ette kujutada tulevikuühiskonda, mis tegeleb lakkamatult erinevate meditatsioonipraktikatega. Kuid mängulisuse taasavastamine on midagi, mida ma sooviks kohalikus spordielus rohkem näha kohe täna, mitte tulevikunägemusena.

Mõistagi, igal mängul on reeglid, iseäranis spordil. Kuid spordivaimuga kooskõlas on need reeglid, mis ei ole deklareeritud välispidiselt, no näiteks poliitikast või äriloogikast juhindudes. Televaatajatele igavamad spordialad ähvardavad peagi OM kavast välja jääda, tõenäoliselt kaob ka dopinguvaba spordi idee lähikümnendil ajalukku. Küsigem vaid - kui paljud sportlastest tegelikult oma südames mõistavad dopingutarvitamise hukka? Piiripealsetest toidulisanditest hellitatud, peavad paljud neist ehk seda valeks vaid seetõttu, et see tekitab tugevamate taustatiimidega sportlasi soosiva ebavõrdse olukorra.

Ööjooksu korraldajad otsustasid Euroopa “parimate praktikatega” tutvumise järel muuta võistlusjuhendit, lubades osalejaid starti vaid ööjooksu särgis. Rohkem nagu ei peakski kommenteerima, see tobedus annab iseenda välja. Aga ikkagi. See pisike asi, mida mõni ehk näeb mind suureks puhuvat, solgib spordi vaimset puhtust samavõrd kui doping füüsilist. Ainult pisut teistlaadse tõdemusega - tõeliselt suured spordiüritused on määratud manduma kommertsiks. Ööjooksu tuleku propaganda lõhnas juba alguses tugevasti raha järele, kuid nüüd kiputakse otseselt osalejate ihu ligi. FB kaudu sain vaid sõbraliku vastukirja, kuid mitte vastust küsimusele: mis on sundsärgistamise idee taga? Mõistetav ju on, et harrastajatele tekitavad särgisuurused jms asjad ebamugavusi, mina esmaselt tõstaks aga esile sportlase labastamist jooksvaks reklaamiks. Kelle huvid siin, huvitav, nii ebasportliku reegli kehtestamise taga on? Ma ei taha seda võimutsemise (Foucault’ mõttes) mikrofüüsikat enda nahal tunda. Kui äsja arvasin, et jätan linnajooksude Kuldraja seetõttu ära, siis hetkel terendab mu kujutlusvõime kambris kohasem etüüd, John Tarranti vääriline. Kuid minu moraali kaalukausid on veel loodis ja ootavad otsust südamelt. Spordist on niigi saanud vaimust vaene vaatemäng; ehk siis vastupidine kaasaegsete Olümpiamängude isa Pierre de Coubertini nägemusele, kes soovis: õige sportlane, keda armastan, on selline, kelle jaoks pealtvaatajaid ei eksisteeri.