Nõnda nagu olen öelnud - jooksmine on mulle en route klooster, tükk linnareaalsusest välja lõigatud lunastust, milleta mandumine priitpärnalikuks motoorselt toimivaks olendiks oleks alatasa ohustamas. Ja kuigi see klooster pole vaikusesse ehitatud (sensoorsed impulsid tulistavad lakkamatult), oleks see suurepärane ettevalmistus Vaikuse Kojas elamiseks kui poleks Linna. On tõsi, et vähemasti iga paari kuu tagant ärkab minus maaidülli räuskavalt taganõudev agressiivromantik, kes talumehe ideaali seab kõrguma üle närvetu linnamehe (kelleks ma sellistel hetkedel ennastjälestavalt kehastun).

Sellistel aegadel tundub suurim enesepõlgus võrsuvat sellest, et ei ole kindlameelselt otsinud väljapääsu sattumuslikust elamisest keskkonnas, kus ruumipsühholoogiline paine elujanu sandistab. See hingeseisund läheb taas üle, kuid ikka ja jälle avastan, et minu liigutuste jumalik rütm on tardumas metronoomiliseks tiksumiseks... see on oht, mis on Linnas üha luurakil - rituaali roiskumine rutiiniks, müstilise reaalsuse surm. Aeg-ajalt tahaks hopide kombel uskuda, et just meie esivanematest loomad õpetasid meid kunagi ennemuiste jooksma. Mis on seesugusel jooksmisel aga pistmist tänapäeva linnamaratonide ekshibiidse müüdiloomega? 

image