Pikamaajooksja hädakeha

Olen mõelnud: tahaks joosta selliselt, et liigutused jääksid nõnda jala sisse ja muutuksid päeva loomulikuks osaks sel määral, et ei saagi öelda, kas ma nüüd lähen kuhugi jooksma või jooksen kuhugi midagi muud tegema... ehk siis invariant A. Alliksaare luuleridadest -

liikumine on niivõrd liitunud mu loomusega,
et ma ei tea, kas ma põgenen või jälitan.

Aga paraku tuletab keha aeg-ajalt ise meelde, et jooksutreening on väliselt eesmärgistatud tahteline akt, mis ei sulandu alati keskkonda sama hästi kui mõni pärivett triiviv puunott taoistlikus jutustuses. Kord pakatab põlv valuõitsele, kord kannatab kannakõõlus. Eile avastasingi ahhilka  valulikkuse, mistap mõtisklustele jääb ihuliku olemise kõrvalt rohkem ruumi.

 Eile sai hämmastavat filmi PÖFF-il vaatamas käidud: Tummad sõnumitoojad. Kohal oli ka "filmistaar" Natar Ungalaqi, keda mäletan filmist Atanarjuat (The Fast Runner, "Välejalg"), mille täismõõdus vaatamise alles plaanin ette võtta. Nemad, kujutlen ma jooksuromantiliselt hõõgudes, liiguvad (sh jooksevad) justnagu puunott mööda jõge. Just niipalju kui vaja, aga vaja on palju, sest - nagu on inuittide kohta öelnud antropoloog Tim Ingold - inuittide arvates on liikuv inimene joon. Paigalseisev inimene olevat haruldus.