Mida tõelisem tahad olla,

seda paremini pead oskama unustada.

Tõelised meistrid unustavad

nii tähtsa kui vähetähtsa,

unustavad end lumeks.

Ja teised unustavad ka,

sa lähed lihtsalt meelest ära.

(Carolina Pihelgas)

 

 

Andunud pikamaajooksja üksindus on magushapu vili. Magus seetõttu, et ühelt poolt on jooksmine see, mida sa tõesti kõige rohkem tahad teha.  Hapusus, mis transendentse naeratuse teinekord virilaks irveks muudab, tuleneb sotsiaalsete suhete teisenemisest.

Veel. Kehalist praktikat ei saa hoobilt (ka mõne mõjusa elujooksu-loitsuga) teisendada vaimseks rõõmuks, alati leidub midagi, mis sind materiaalsusesse mannetuma paneb. Ja mida on väärt üks munk, kes küll joostes kloostrit oma turjal tassib, kuid seejuures jumalatult ägiseb ja teiste koormast välja ei mõista teha?

Jeesus soovitab hoida silm selge: "Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm aga on kuri, siis on kogu su ihu pimeduses". Mul tuleb vaid meeles hoida, et keha on Jumala tempel, mille eest tuleb hoolt kanda. Justnimelt tempel, aga mitte tingimata klooster. Klooster on eraldumine, sportlase askesis ei pea aga olema asotsiaalset laadi.

Öeldakse ju - spartalik askees. Ja siis sosistatakse spordirahva hulgas veel - elujooksik.