Kujutlen ennast Birgitiks, kes hommikul kuuleb kell kuus põranda naginat kui ma varvastel jalatallalihaste treenimiseks edasi nühin. Või siis hilja õhtul ei tea ette valmistutagi kas ma teda kaissu võttes olen eelnevalt oma põlve jääkotiga või siis hobusesalviga kostitnud. Kerget higilõhna võib immitseda igast nurgast, sest treeninguriideid ei tahaks igapäevaselt pesta, kuid vahepealses olekus kobrutavad nad teinekord vaikselt vinduda kuni taipad, et ei oskagi enam ninaga neid määratleda, sest oled nende lõhnadega harjunud nagu on harjunud kusehaisuga ka need õnnetud kassiomanikud, kelle kiisu neid kõigi pingutuste kiuste järjepidevalt üllatada mõistab.

Nojah, ning mõnikord, ja teinekord õige tihti, masseerin ma oma põlve sisse Indiast toodud tärpentiiniõliga, mille kirbed aurud mu kõrvalkabineti töökaaslase Eduardi paar kuud tagasi temasõnutsi köhast terveks ravisid… Milliseid võimalusi kummastavateks meeletajudeks pakub üks vigastus.