​Vanemate fotoalbumis on üks pilt, kus seisan punase paksu vana kooli suusamütsiga Valga Mardijooksu stardijoonel, põsed samuti punased ja silmad stardiärevil. Olin siis umbes kaheteistkümnene ja vast aastakese tublit jooksutreeningut teinud. Pidasin tollal ka jooksupäevikut, kuhu hoolikalt olin teinud endale treeningplaane ja fikseerinud võistluste tulemused. Ja võistlusi oli siis ikka igasse nädalasse, sest see oli aeg, mil Valga jooksuelu kihas Kalev Urbaniku entusiasmist. Selle jooksukaustiku esikaanele olin joonistanud futuristlikud jooksusussid, milledega kujutlesin ennast aasta 2008 olümpial jooksvat. Just nii pikalt olin joonistanud ette oma jooksjakarjääri elukaare.

​Aastaks 2008 olin ma aga alustanud oma pikka töösuhet Maa-ametiga, geoinformaatikuna. Olümpiamängud seisid mu mõtetes nii tagaplaanil, et polekski kummastav kui nad praeguseks oleksid otsapidi esiplaanile välja jõudnud. Ometi, meenutan ma taas, oli just tore töökaaslane Lea see, kes mulle 2011 aasta märtsikuus (kui olin just idahuvilisena naasnud Indiast) juhtumisi teatas Otepää-Tartu jooksumaratonist. Panin ennast samal päeval kirja ja asusin kaks nädalat harjutanuna starti. Äärepealt oleks korranud oma lapsepõlvehuumorit ja läinud paksu talvemütsiga starti (jooksumütsi mul siis polnud), kuid hea inimene Eduard Pukkonen (kes hiljem samamoodi nakkus maa-ametnikuks geoinfo-osakonda) laenas mulle oma tagavaramütsi ja sain sellest suurt abi. Oli tuiskava külgtuulega ilm, mis põsed vast sama punaseks puhus kui sel vanal pildil. Jooksingi Eduardiga pikalt koos, ent pärast Tatra orgu, kuskil 35-ndal kilomeetril, lajatusin valusalt vastu seina (minu ainus seinakogemus senimaani, mis tuletab meelde ja on mulle endale tõestuseks, et see sein ikka eksisteerib). Eduard lõpetas minust tublisti eespool, mina ei suutnud 3:26-st enamat. Nüüd plaanin järgmisel kevadel tähistada oma kolmandat jooksuradadele naasmise aastat sellega, et jooksen maratoni tunnikese kiiremini kui oma esimest toona Otepäält Tartusse.

​​Heietuslõng harges vanast suusamütsist omasoodu… Nagu jooksuportaali pildilt võib näha, jooksin ma Valgas marti Elujooksu jooksumütsiga ja - taas välkväisamine minevikku - minimalistlike jooksusussidega nagu poisikesenagi, mil jooksin suure osa ajast õhukesetallaliste tennistega. Võib-olla ongi need minu joonistatud futuristlikud sussid? Ei tea, peab selle kaustiku ikka üles otsima…

​​Müts ja särk märgistavad mind elujooksjaks ja Elujooksul on minu jooksuarmastuse ja ka armastuse leidmisel mängida väga suur osa, aga see on juba hoopis teine lugu.

image