Jooksmine on üks inimese loomupärasemaid tegevusi. Kaasaja spordis on muidugi sellel teistsugune koht. Aga hoopis seda tahan öelda, mida ma õhtul rahulikule jooksutiirule minnes ikka ja jälle avastan - jooksmine on kingitus, mitte iseenesestmōistetavus. Vigastustega maadelnud teavad seda vist sellisena hinnata, tunnevad pärast vigastuspausi, kuidas jooksmise rõõm naaseb treeningute juurde. See on oluline hetk, mida ei tohi liigse pressimisega ära lörtsida. Kui oled aastaringi usin jooksulemb, saab jooksurutiin su nagunii mingil hetkel kätte... Uljate treeningplaanide vorpimine ja paranevates treeningnäitajates liigagar mõnulemine kulutab neid vaimseid ressursse, mida puhas rõõm jooksmisest toodab. Tulevikku planeerides jääb olevikus olemata.

Sportlikult rääkides - sisenen sporditreeningu spiraali baastreeningu etappi, suurenevad mahud, väheneb intensiivsus. Lume tulekul asendan tõukerattasõidu vesijooksuga. Mõned uutmoodi rassimised jõusaalis ja jooksuharjutuste arsenali väljavahetus. Baastreening, võitlus mägedes, ekstensiivsed ja siis intensiivsed lõigud - kui üksnes rääkida järgmise poolaasta fookuspunktidest, ajalises järjestuses. Minu suvesinine pilatese lint on kadunud, kuid eile soetasin selle asemele kollase.
Otsustasin sel aastal maratonitulemust mitte ponnistada ja keskendun kevadisele (Riia?) maratonile.
Jah, tali on tulekul. Saab olema huvitav aeg, sest seni pole mul õnnestunud ükski talv korralikult mahtu koguda, ehkki sel ajal jooksmine mulle väga meeldib - kui on korralik lumi maas. Eriti nende jaanuarilõpu külmadega, mil sinitaevas lumevalgusega kohtub ja pakase paukudes sädemeid pillub. Aga enne veel tuleb pime detsember alla neelata. Ja muidugi...  beware the white walkers ehk suusatajad - ei saa enam Nõmme ega ka Pirita mägedele:(

image