Minu jooksu- või siis tõukerattatreeningud pole alati sellised kestvas olemiserõõmus suplemised, ei jaksa lihtsalt. Eriti kui tõused hommikul kell kuus, et tõugelda hämaratele Stroomi metsateedele. Keha on evolutsiooniliselt tarka laiskust täis ja laskub kergesti rutiini radadele kui vaim on loid meelehobuseid ohjama.

Kuid täna õnnestus hilishommikuse sörgiga tabada toredalt tuulist ilma. Päike säratas korraks tumedate pilvede veerelt, siis juba hakkaski rahet taevast pilduma. Terad lendlesid pöörase rutuga nagu oleks keegi taevas hiigelsuurt penoplasti palavikuliselt tükkideks niblinud. Silmad tuli vidukile vedada, et sarvkesta säästa. Need olid väärt hetked, mida sellelt jooksukorralt kaasa tuua.

Olen siiamaani siiski hädas tõrkuva põlvega, mis jooksukoormuse pisukesele tõuselegi reageerib valuleva olekuga. Parem jalg on aastapikkusest hädast tingituna sutike arglikuma sammuga - muster, mis on kehas alateadlikult, aga mida on raske välja juurida. See tingib ka selle, et parem sääremari jääb kergemini valusaks ja kannatava jooksutehnika tulemusena on oht muudeks jamadeks/vigastusteks. Muide, kaks sel aastal startup-i korras sünnitatud tehnoloogilist innovatsiooni võimaldavad oma jooksusammu lausa reaalajas selle koha pealt kontrollida - Sensoria Fitness   ja soomlaste välja töötatud Runteq. Tõmbad targad sokid jalga koos jalaanduriga ja võtad nutitelefoni kaasa, sättides programmi kriiskama "Heel strike!!" kui väsinud samm töntsiks jääb.

      

image

Ma ise jääksin sellest hoolimata gadget-ite vabaks mahejooksjaks. Keha jääb rumalamaks ja jooks kogemusvaesemaks kui jooksja ise ei suuda ennast kuulata. Seepärast ei kasuta ma pulsikella ja seepärast pruugin ma pigemini minimalistlikke jalanõusid - ehkki see on juba palju nüansirikkam teema (millel tahaks ka ühel ilusal päeval mõnes postituses peatuda).
On ju juba käes aeg, mil tippjooksjal ei analüüsita igapäevase treeningu ajal üksnes pulssi ja sammusagedust, vaid tõesti lisaks jala maha asetamisele ka näiteks vere laktaadisisaldust, dehüdratsiooni jms biokeemilisi parameetreid, mida sporditeadlased usuvad jälgimisväärsed olevat.
Aafrikas mängivad aga paljasjalgsed lapsed end nälja kiuste suurepärasteks jooksjateks, kes ka hiljem ei pea suurt pulsikelladest ega muudest leludest, mida valge mehe koormat kandev tehnokraat lakkamatult juurde toodab.
Kui vaadata selle päeviku-blogi pealdises olevat pilti (selle aasta Tartu Linnamaratoni poolmaratoni start), siis on esiplaanil näha üsna mitut jooksjat pulsikellale hoogu sisse lükkamas. Iseloomulik, hästi tabatud hetk. Košelev näiteks pulsikella ei kasuta. Ja tema näkku on ühtaegu kirja pandud nii jooksmise rõõm kui vaev.
Olgu, nüüd läks ludiitiliste loosungite ladumiseks, aga minu soovitus oleks, et pulsikellaga treenijad hoiduksid treeningu (mina isiklikult ka võistluse) ajal närveldavast kellavahtimisest ja keskenduksid jala teise ette toomisele. Küsimus on selles, kuhu oma tähelepanu suunata ja sellises rahutus sekundite kaotamise kartuses (if you see me collapse, pause my garmin) ei ole jooksja optimaalses energeetilises seisundis, turumajanduslikult tõdedes: ta raiskab omi ressursse.

Meil räägitakse pikamaajooksjate inkubeerimisest mõnikord kui teaduslikule süstemaatikale allutatud liinitööst või tõuaretusest, mis toob mulle miskipärast taas (mäletan ennast olevat sellel teemal juba meelisklenud) meelde E. Ionesco absurditeatri „Tulevik peitub munades", kus kaagutav noorik muneb sugulaste kisast „Toodangut! Toodangut! Toodangut!" saadetuna välja mune, mida tema kaasa siis siivsalt välja haub.

Kus on siin veel Inimene?