Eile sai kapatud mööda kauneid Tartu Linnamaratoni poolmaratoni radasid. Kiidan rada ka sel aastal (mullu jooksin täismaratoni) - hoolimata raja mittetasasest profiilist ja käänakute rohkusest joostakse siin isiklikke. Ivar Ivanov, selle aasta täismaratoni võitja, tegi siin eile tubli isikliku 2:34:27. Mina ise jooksin poolmaratoni 1:11:23 (samuti PB).

Iseenesest oleks see kõik teisejärguline ja tühipuru, millest tolmu keerutada, aga otsapidi ometi oluline. Nimelt on minu meelest hea, kui linnamaratoni rada ei ole kavandatud üksnes eliitjooksjatele, kes sageli valivadki jooksumaratone tasase profiili ja ilmaolude põhjal. Jooksumaratonid linnades kujutavad ennast  vaatemängu ja ekskursiooni ühtaegu. Ekskursioon linnas aga on teadagi seda meeldivam, mida rohkem võimalusi see linna olemuse kogemiseks pakub. Muidu võiks ju panna kõik osalejad hiiglaslikku halli jooksulintidele kütma, seal pole tarvis võtta ei ühtegi kurvi ega tõusu:) Nii et palun, jätke alles see huvitav käänulisus ja Toomemäe tõus. Nagu jooksujärgsel pressikal Mari Boikov siiralt ütles: üsna masendav on Tallinna SEB-il mööda Pirita teed edasi-tagasi joosta. Loodan, et Tartu Linnamaratoni täismaraton säilitab ühe suure ringi jooksmise (ka Annelinn ja Ihaste on Tartu) ja ei lähe ehk mugavamale kahe 21.1 ringi jooksmisele. 

Minu jooks kulges igati õnnestavalt. Enne starti nägin Tarmot, koolivenda Nõo ajast, kes on sellel üritusel piltnikuks. Ja veel nägin töökaaslast Andrest, kellel oli au stardilint eest tõmmata. Mõlemad küsisid, et kas lähen võitma. Ma ei andnud selget vastust, hoopis hiljem jooksu ajal tuli meelde, et olin ju Birgitile lubanud, et võidan. Naljaga veerandiks või nii, aga siiski täiesti tõsiselt.

Kohe alguses võtsin sisse sellise maksimaalse sobiva tempo, mille puhul jooks oleks nõtkelt ökonoomne. Aura keskuse juures elas mulle kaasa mu töökaaslane (ja kabinetikaaslane kui veel Tartus elasin) Lea. Tundsin, et jalad all kerivad nagu iseenesest, polnudki vaja gaasi vajutada. Eks ma olen nüüd sellel aastal 4-5kg kergem kah.

5km pärast ei tundnud enam Košelevi hingamist. Kuna endal oli võrdlemisi kerge olla, siis edaspidi enam võitluslikkust endas juurde ei sütitanud. Kesk tänaval pildistas ja lausa röökis mind innustada Maarja, kes oli küll kergelt tõbine, kuid tuli varsti ka alla linna finišit vaatama.

Keskendusin sobivale rütmile ja hingamisele. Sest kuskil 10km paiku hakkas mul küljest pistma ja pidin tempot rahulikumaks sundima. See polnud aga sugugi paha, sest sellevõrra oli mul lõpus tublisti jõudu, et Toomemäe tõusu hoogsamalt tervitada.

Kuskil 4 kiltsi enne lõppu sõitis minu kõrvale Priit Pullerits, kes pakkus kirsimahla, mida mul siiski polnud tarvis. Ma polnud juba kahes viimases teeninduspunktis juua võtnud (21.1km puhul on minu kehale piisav kui võtta lonksuke 5km punktis ja kaks lonksu 10km punktis) ja ütlesin talle, et jõin hommikul peedimahla ja et ma ei ole väga nõus tema blogipostitusega, kus ta kirjutab taimetoitluse võimatusest vastupidavusalade juures: et mina nimelt olen taimetoitlane.

Siis juba tundsingi oma vanemaid kaasa elamist - ema juubeldamist toomeka tõusu alguses ja isa korduvat ergutamist ülal Toomemäel. Kuidagi jõudis ta ka Vallikraavi tänava alumisse otsa, nii et tema tempo sinnajõudmiseks ei saanud minu omast palju kehvem olla.

Lõpetasin silmad vastu Kaarsilda. Ilm, Jumal tänatud, oli terve päeva vältel paradiislik. Tunnen juba järgmise aasta võistluse külgetõmmet. 

image

Pildi autor: Maarja Aigro