Mõned päevad tagasi ärkasin öösel üles ja haukasin köögist virsikut, kohe sellise sügava, südameni ulatuva ampsu tegin. Selgus, et kivi oli ühest servast lahtine ja sealt mulgust piilus mulle kelmikalt sarvi liigutades vastu mingi haralise tagumikuga sitikas. Olin sel päeval just lõpetanud Game of the Thrones teise hooaja vaatamise. Küllap seepärast koputasin ma sitika kivist välja ja verise kangelaslikkusega litsusin tümaks. Sõin virsiku lõpuni ja magasin edasi.

Aga tegelikult on veel asju juhtunud. Järgmisel hommikul kugistasin alla lusikatäie spirulinat ja läksin rohelise keelega Telliskivi koduklubisse elliptilisele tammujale. Väga harva on keegi seal kella 7-st hommikul kohal, kuid seekord üks mees oli. Tema rassis mehisematel masinatel, mina aga uhasin kolmveerand tundi jutti sõtkuda, higipisarad tilkumas põrandale. Mõtlesin selle peale kui võrreldamatult parem on teha cross-training värki kui see tegevus sind sisemiselt toidab. Ja mind, vähemalt praegu, toidab. Sündmused on aset leidnud valdavalt siseilmas, toimub mingi positiivne korrastumine, keegi nagu tasapisi koristaks minu alateadvuse hämaraid ruume. Seejuures on jooksmine endiselt minu elu kandvaks metafooriks või axis mundi-ks. Tervitan jooksmise müstikat, mis võimaldab tegelikkust kogeda suurema intensiivsusega, ja mitte pelgalt tegelikkuse kehalist poolt. Olen sidunud kogu oma elu selle telje külge, mille ümber tiirutamine teeb mind elavamaks. Mul on eesmärgid ilma ambitsioonideta (see mantra on väärt kordamist), minus kasvab rahu jooksmatagi. Tean, see tasakaal on õrn ja seda tuleb hoida nagu sitta pilpa peal.

Kaks nädalat tagasi oli Lauritsapäeva jooks, täna aga lähen Loksale, kus Loksa linna päevade raames toimub pisike, kuulsuseta, aga loodetavasti seda armsam ümber linna jooks. Järgmisena näen septembri alguses toimuvat Valga-Valka rahvajooksu oma jalgu kostitamas - neid tuleb mul nüüd jooksudega ju ettevaatlikult, lusikhaaval toita. Jalad on tõtt-öelda küllalt pehmed, eks vesijooks, tõukekas ja muu alternatiivne mässamine, mida olen jooksu asemel juba üle kuu aja teinud, panevad lihasgrupid teistsuguses formatsioonis tööle.

Tunnen jahedatesse hommikutesse segatud sügise lōhna, ootan.