Ja mis igatseks veel rohkem vabadust kui keha, mis leiab ikka, et reaalsed maastikud ümberringi ahistavad, lämmatavad, takistavad teda. Mis, kui mitte keha, sosistaks meile iga hetk kõrva: põgene siit, ekslema tühjadel väljadel, uitama lõputuil teedel, sest kusagil peab olema sinu ideaalne maastik. Maastik, milleni me enam kunagi ei jõua, on meis endis. 
Maastik võib jõuda inimeseni silmade või kõrvade kaudu, või hoopis käte jalgade, kui tema jaoks on ülim õndsus tunnetada oma käte jalgade jõudu, nende võimet valitseda võimalusi, mis peituvad käte jalgade kokkupuuteis maastikega. Suurte ja väikeste maastike, loodusandide, materjalidega.
                                                                   (Vappu Thurlow)

Kogu selle artikli vältel võiks sõna "käsi" asendada sõnaga "jalg".