Nõnda on kui ma pole paar päeva joosta saanud - jalad hakkavad öösiti isetahtsi vänderdama. Unenägudesse ilmuvad pildid maailmast, kus inimesed jooksujalu palvetavad kõikvõimalikes suundades, kes kuhu... Jumalaid on tõesti palju, kuid sedasi õhku paisatud palvete määratu hulk kipub kangemaidki neist lämmatama. Maailm visiseb ja susiseb palveterohkuses nagu tulistamismängu viimane level.
Oma roosa rooskava koosa saivad kõik jumaldatavad. Mäeküljelt kostub heitunud äginat - üks eriti vilgas palve on maha niitnud malbeilmelise Buddha, keda jumalaks pidada oleks jabur... ent nüüd materdab palve Nõndaläinut halastamatu põhjalikkusega. 
Taandun sellest palvetamisorgiast ja kavatsen juba ärgata, kuid just siis näen, et on veel midagi. 
Selle totra uneluse taustapildiks oleks keegi nagu riputanud hiiglasliku ikoonmaali ärarääkimata kaunist olevusest, kelle suunurkadest suurdus surmaiha, hõlmast hõrkus hõllandus. Ja tema silmad! 

Kohkusin ilust istukile, suu pahvis toaõhku lembe aurupilve. Ajasin kärmelt selga jooksuriided ning andsin jalgadele voli ja valu. 
Oli õrnvihmane septembriöö. Jalad matsutasid asfaldil rütmi, autode kummid nakkusid lödinal tee külge. Kõiksugu linnahelid kleepusid himuralt ligi.
Kultuurikilomeetril lisasin sammu, meri loksus linna ligeduse lohutuseks. Sisenesin Tsooni, mille solgitorudes mind õnnes ja õõvastuses inimkonnaga taas ühte sulatati. Nii et sadamasse kandudes olin taassünnikogemuses väljunud puhastunult kui Aadama anusest. Sestsaati mind linn enam ei kängitsenud, helid taandusid kergestitalutavaks taustakäraks.
Russalka juures kohtasin kuulsat kummitusjooksjat John Tarranti. Tema seljakott oli vististi telliskive täis, ehkki selle ulguva krigina järgi võis oletada ka deemonite karja või veel hullemat - Pandora laegast. Aga jalgade jooksuplagin püsis häirimatult kaunis ja sealsamas Pirita teel kõneles merekohin mind veel puhtamaks.

Kuud nagu polnudki, ometi valgustas taevas jalgeesist küllaldaselt kui maanteelt metsa keerasin.
Mäletan kuidas jalad ise hülgasid metsaraja ja silkasid samblasse, saateks peenikeste okste praksatused. Sääremusklid pinguldusid ja lõtvusid rütmiliselt, joonistades nahale teravaid viirge ja kaotades need taas. Siuh-säuh! Kui veel kuu oleks paistnud, oleks säärelihaste säärane mäng peegeldanud valgust justkui oleks keegi mõõkadega alusmetsas vehelnud. Mustikapõõsad kõditasid sääremarju, marjad sinatasid sääri; säärekarvad lõid säherduses märjas teretuses ihuligi. 
“Ehk paiskusid põlveõndlatesse mõned pohladki,” jõudsin poolvaljusti mõelda just enne seda kui pidin seisatuma ühe lummava stseeni kollasel joonel.

Kuu oli siiski pilvedest end lahti rebinud ja ujutas valgusega üle pisukese lagendiku, mille servas valendas kahe pedaja vahel pissimiseks paljastunud pepu. Istusin kännule, mille küllap mõni rekvisiitor oli selliseks etenduseks kohale tarinud. Varsti mu hingeldamine lakkas, vaatepilt pepust aga jäi, ei hajunud see metsasjooksmise ootamatu poeetika... 
Järgmiseks kuulsin aga teravakõlalist sorinat, imestudes nihkusid silmad natuke ettepoole ja vidukile: tõepoolest ei pissitud sujuvalt kuhugi samblasse, vaid muidu hääletult tõtleva oja tumekuldsesse vette. Piss pahises ja auras nagu oleks  samovaride kari ansipite kallale aetud. Sorisev pahin ei lakanud, sestap istusin sellises imetlevas meditatsiooniseisundis terve tunni, ilma liialdamata. 

Alles siis kui lillad jooksuretuusid üles tõmmati ja pepu tuld tõmbas, mõistsin, keda olin kohanud. See oli ju mu unenäokaunitar ikoonmaalilt, oma öeldamatus ilus!
Tagasi ei olnud enam mõtet joosta. Tõmbasin kännu ümber kerra ja suikusin unele. Nüüd kuulsin ka oja vulinat, kuid ei näinud Rekvisiitori silmi, mis metsapõuest naeratasid mistahes põhjusel.