Minu keha on mulle ainuke objekt, mis on ühtlasi ka subjekt. Keha objektistamine Läänes on tuntud, ent oma newagelikus käibetõelisuses tervemõistuslike inimeste poolt kiiresti unustatud teema. Tegelikult kubiseb kaasaegne maailm ju kehalistest diskursustest, laud on lausa lookas nendest. Joogast ja pilatesest kuni ökomaniakaalsuseni välja on igaühele midagi. Kõik võivad oma kehalisust taasavastada, ent taasavastamise vorm on etteantud.

Jooksmise maailm on samamoodi etteantus. Jooksuga tegeleja ei ole born to run  looduslaps. Sotsiaalne kontekst võtab jooksja vastu ja varustab ta endanäolisusega, annab kogukondliku identiteedi.

Seejuures pole üldsegi mitte kurb kuulumine kogukonda, vaid sellise kogukonna konstrueerituse laad. Kui antropoloogid kõnelevad spordi evolutsioonilise päritolu puhul nii eluspüsimise mehhanismidest (jaht, enesekaitse) kui kehalise tegevuse mängulisest laadist, siis tänapäeval on kadunud vajadus esimeseks, aga on surutud tahaplaanile ka teine - mängulisus. Sport on ratsionaliseeritud mitmel viisil. On kindlaksmääratud aeg ja koht sporditegemiseks, kindlad reeglid ja treeningkavad, bürokraatlikud institutsioonid sporditegevuse korraldamiseks ja ka spordisaavutusteks vajalik ratsionaliseeritud metoodika. VO2max, pulss, laktaat jne...üha mõõdetakse midagi, et võistujooksmises parim olla.

Ometi küsib Paavo Kivine: "kuidas mõõta mängivat inimest?" Kui sport oli kunagi kultuuri üks loomingulise eneseväljenduse vorme, siis tänapäeval õigusega küsitakse, et miks üldse on spordiinimesed Kultuuriministeeriumi kallale aetud. Mis on spordil pistmist kultuuriga? Tõuaretuskeskused kuuluksid justkui Põllumajandusministeeriumi pädevusse. Ja kuna tippsportlased on hetketi rahvuspoliitilised objektid, võiks neid aeg-ajalt kantseldada ka Välisministeerium, vajadusel neid õigel ajal patriootliku sõnaplögaga varustades. Näiteks suurtel "mängudel" sinimustvalget vardasse ajades võiks kohustuslikuks teha pjedestaalil pärjatu pisarapoetamise, trahvist päästaks ehk hädapärane nutuvõru suu ümber.

On kahetsusväärne, et spordi kasvav vaatemängulisus on järjest vähem mängimisruumi jätnud spordiharrastajatele endile. See on üldine haiguslik seisund, mis paraku on normiks seatud. Keha peab ennast kas sitast ogaraks tarbima või siis rekordeid purustades sitaneelajatele õllekõrvast etendust pakkuma.