Tallinn

Põhja-Tallinn, me kohtusime! Pealinnas joostes elada on vägev. Kalamajalisena on otse mu selja taga kultuurikilomeeter oma suurepärase, üle kahe kilomeetri pikkuse sirgega.  Seal kaunis kohas enamasti silkangi. Nädalavahetuseti võtan ette jooksu piki Pirita teed, seal on mitmeid võimalusi - kas Meriväljast veel edasigi joosta või keerata enne paremale Pirita spordikompleksini ära (seal on mõnusasti künklik metsamaastik) või siis veel varem Maarjamäkke üles, kust hargnevad samuti jooksmiseks sobivad pargiteed. Veel on Nõmme imepärane paik jooksmiseks - nihukesi mägesid ma Tartust kusagilt ei võlu välja. Jalad löövad nurru sellistest tõusudest üles tormates.  
Tööle olen teinekord teinud hommikusörgi Stroomi rannapargist läbi lenneldes, et mitte suurte teede saastet sisse hingata. Oh ja muidugi Lasnamäe spordihall, kus olen saanud tublisti rahmeldada - lõigutrenn, pisut jõusaali ja jooksuharjutusi ja siis mehine saunavõtt peale.

Tjah, linnamaraton on nüüd nädalatagune lähiminevik. Kaks päeva pärast maratoni löntsisin 7km, siis järgmisel päeval 9km ja ülejärgmisel päeval samapalju, aga väheke tegusama sammuga. Nüüd üleeile tundsid jalad ennast väsinuna ja leebusin sörkimaks vaid 7km ja eile jätsin jooksu üldse ära. Täna tundsin jalgades jõudu joosta mõnuleva tundega 17km (4.32/km), see tähendab seda, et jooksurõõm on tagasi hiilinud, ent talitseb ennast veel suurema peo ootuses tuleva nädala lõpus Saaremaa kolme päeva jooksudel.