Artur Alliksaar: “Liikumine on niivõrd liitunud mu loomusega”

Liikumine on niivõrd liitunud mu loomusega,
et ma ei tea, kas ma põgenen või jälitan.
Kui jultunud juhuslik natukeseks hajub, näen jälle, et olen paljud rändavad mõtted.
Kuhu nad ruttavad?
Kas see, kes neid takka kihutab, ei väsi vähimalgi määral?
Kas kaugused ei raugesta teda?
Kas uni iialgi ei väisa ta lauge?
Kas ta kusagil ei küllastu ega ammendu?
Millist oma mõtteist võiksin eelistada, tundes, kuidas nad kõik ühtviisi rändavad?!