Start!
Jalad sügelesid asfaldit pidi, tartlaste silme all. Aru oli ennast pisut lahti ühendanud, nii et jooksu esimest paari kilomeetrit ei mäletagi. Mäletan kui jõudsime punasele vaibale, mis oli tõmmatud piki mudasemat jooksulõiku. Seal kostis ka kangemaid vägisõnu, sest pärast punast vaipa järgnes veel miski kilekate, mis oli veeloikudega kaetud. Polnud just tore jooksusussid kohe maratoni alguses märjaks saada. Mina õnneks olin targu selleks lõiguks end etteotsa sättinud, et mitte poolpimesi teiste selja taga koperdades loikudes lustida.

Tempo tundus kuidagi mugavapoolne, lisasin pisut ja jäingi mõneks ajaks veduriks. Siis aga võttis kõrvale Dmitri Aristov ja arendas tempo selliseks, mis tundus sutsu liig minu jaoks. Dmitri vaatas sagedasti selja taha, pilguga ilmselt Ivar Ivanovit püüdes... Tempo oli selline, et Dima treener küll raja kõrvalt kiitis teda, aga ütles ka korduvalt: Dima, spakoino, spakoino! Ent Dima ei rahunenudki maha, õigemini oli ta minuga kuskil 25-ndaks kilomeetriks teinud kolmeminutilise vahe sisse, mis edaspidiselt küll ei kasvanud, kuid minu üllatuseks hoidis ta vahet väga tublisti lõpuni. Esimene maraton ja ei mingit haamrit sellise algtempo juures! Pärast ta kurtis küll, et jalad on jube valusad. Igatahes tema poolt ülivõimas juunioride rekord (2:32:46[!]), mis tõenäoliselt leiab kinnitust siis kui ta on kodakondsuse saanud.

Ivanov hoidis minuga parajat pikivahet, kuskil 19 km juures vaatasin juba, et võtavad järele. Selleks ajaks olin saanud oma ratta mõnusa jooksuga vurisema ja ei tahtnud ei pingestada kiiremaks ega kunstlikult aeglustada. Mõtlesin, et kui tulevad järele, on hea - saab koos joosta. Ja kui ei tule, siis ei tule.
Korraks mõtlesin oma uudse olukorra üle - olin ju tegelikult nii tagaajaja kui tagaaetu. Vahet esimesega hõigati mulle mitmelt poolt, Ihaste kandis olevad kaasaelajad olid väga vahvad, samuti jäi silma üks laialt naeratav ajateenija; ajateenijaid oli üldse korraldajatena palju liikvel. Kollases vestis jalgrattur mu ees sõitis tänuväärselt ees, ei pidanud rajakäänakutele enneaegselt ise mõtlema. Lisaks jäi ta ka iga kord seisma seal, kus oli koer lahti - et koonukandja purelemiseks mind ette ei võtaks. See oli armas.

Umbes 36-ndal kilomeetril olin üpris kindel, et haamrit ma täna ei saa. Tänasin jumalat ja pärast jooksu ka oma keha, et selline katsumus kuu aega pärast SEB Tallinna maratoni mind ei murdnud. Paar kilomeetrit enne lõppu hakkas üks teine jalgratas mu kõrval sõitma - see oli ajakirjanik Priit Pullerits, kes teavitas mind vahest kolmandaga, mis aegamisi kasvas. Arvan, mis ma tema sporditeemalistest sõnavõttudest arvan, sedasi oli teda päris mõnus kuulata (et vahe ikka kasvas, mitte ei vähenenud:P). 
Kuulsin kõigepealt Kristiani ja natuke hiljem juba ema ergutamist, siis jooksin juba Lossi tänavast üles. Ülesmäge minnes tundsin jalgades tõrkumist juba küll, lisaks hakkas mul kohe pärast tõusu ebameeldivalt pistma, kuid selle neelasin ma rõõmuga alla - maratonis peab ju lõppude lõpuks pisut kannatamist ka olema.
Sealsamas elas mulle väga häälekalt kaasa isa, kelle kõrval juhtus olema ka mu töökaaslane Lea, kes ütles et kolmas on mulle pisut lähemal kui olen esimesele. Finišis oli tunne suurepärane, oli igati ilus päev.

Aeg 2:35:56 oli neli pool minutit kiirem SEB maratoni ajast. Tunnen, et olen kuhugi teel. Aga kuhu?