Stardipauk lajatas keha ärkvelollu ja pühkis meelest muud mõlgutused. Ilm oli tujust ära tuuline ja mere äärde vastu-ja külgtuulde jõudnuna tundsin, et pikk jooksuriietus polnud liiast. Kuid ilm polnud sugugi sompus, päikest ei tulnud jooksuga välja meelitada. Sattusime Allani ja Agoga (Veilberg) kolmekesi tempot meisterdama, eespool libisesid tasapisi kaugusesse 2:30 suunas sihtivad mehed.
Kilomeetrid kulgesid tuulevallatluse tõttu ebaühtlases tempos: 4.06, 4.01, 3.41...
Ehk oli see kuues-seitsmes kilomeeter kui mõtlesin kergelt kulgevale sammule natuke vabama käigu anda ja sutsu pärast kümnendat kilomeetrit lasin jooksu päris vabadusse. Sedasi üksi ent ühtlaselt samme sättides polnud ehk kõige põnevam, kuid jooksuökonoomsus oli laes. Siiski esimese ringi lõpukünnisel tundus justkui võiks teine pool karmiks kannatamiseks minna. Sel hetkel birgistati mind raja kõrvalt ja küllap mõni energiapööris hakkas nagu tuuleveski lisaenergiat tootma. Igatahes sealkandis lisasin ma pisut hoogu ja seda õnnestus hoida veel kaua. Vahepeal püüdsin kinni eliitgrupist maha pudenenud mehed ja jäin ootama "seina".
Õnneks vajusin seinast läbi õige pehmelt, korraks lõi nagu kehaümbrus surisema, pisukene nihe teadvuses. Ent oli juba 38 km joostud ja mõistsin ära, et ränka kukkumist ei saa enam tulla. Tempolangus võis olla minimaalne, lõpukilomeeter pigemini kiirem keskmisest (~3.48/km).
Igatahes, nüüd on jooks tehniliselt enesele raporteeritud, jääb vaid öelda: olen väga õnnelik.