Kunagine Austraalia tippjooksja Herb Elliot on (võistlus)jooksmise valu võrrelnud religioosses mõttes puhastava, pihtimusliku kogemusega. Tõepoolest, atleetliku askeetluse kõrghetkedel võivad seinapurustajad tajuda oma kehalise olemise vaevarikkust kui varandust; igapäevategevustest kogutud saast ja isiksusliku eneseehitamise potjomkin-küla laguneb koost. Sul on ruumi olla vaid sina ise, sellisena nagu loodus sind eest leiab.

Need on tipphetked, mida ei pea ega saagi igapäevases treeningus korrata. Sest jooksmise valu ja rõõm leiavad teineteises tasakaalu. Jah, ka üksnes jooksurõõmus aeledes kipume ennast üheviisiliselt kujundama, nautima oma jooksu vaid estetiseeritud uue ajastu käibe-narratiivide mullis. F** zen of the running. Tuleb teinekord jooksmises ennast põhjani rabada, lüüa lihast välja kaunid ettekujutlused endast kui vaimsest jooksjast. Oksendada lõpusirgel mõnele charity-jooksjale kogemata (mitte paha pärast) juustesse või nii. Ja kui mitte seda, siis võiks otse finišikoridoris kummutada kurgulakke kaks pudelit kesvat. Keha annab selliselt märku kui ta on nii ühiskonna sitasest maikasärgist kui ka vaimust väsinud. Sellega me ühtaegu sooritame ja pihime oma patud. Maratonijooksja nägu muutub inetuks lõustaks, kangelase mask langeb.