Keha on Muhumaast muhkudeta pääsenud, rõõmustab aina, ei kurda. Hoopis tahaks tühja lõhkuda, tööd murda. Üleeile jooksingi taas kolmekümnese otsa, sellele järgnes kolimiseelne pakkimine mantrade saatel.
Uues kohas Salme ja Õnne tänava nurgal avastasin teleka ja lülitasin selle sisse. Sattusin hoobilt miskile tõsielusaatele, kus parasjagu kõneldi kõrgushirmust ülesaamisest. Otsustasin, et täna siiski konjakit ei joo. Pühkisin tolmu ja lugesin Johannes Paulus II "Elu evangeeliumi". Surm on liiga oluline hetk selleks, et seda liiga kergekäeliselt tuima surmaunne suigutamise ehk eutanaasiaga labastada. Täna ma kujutlesin, et olin vabastatuna näinud enese surma tema silmades. Täna tunnen täit elujõudu oma jalgades, kõik on meeldivas tasakaalus. Ma tahan elada.
Külmkapis aasta aega üleaja seisnud Bounty šoksi aga viskasin ära.