Tänavusel Tartuffil linastus film, mis kõneles Serbiasse migreerunud kolme Etioopia pikamaajooksja elukäigust võõral maal. Kuidas kodakondsustaotlusi ühtejärge neelav bürokraatia mustadele meestele ei halasta. Sinnaotsa natuke külaromantikat ja lõpuosas Serbiasse tagasi saadetud jooksjate jumalagajätmisi kohalikega.
Jooksjaid ei kujutatud kangelastena - dokk ikkagist; pigemini avanes pilt, et justkui juhtumisi riiki imbunud küllaltki andekad mehed kipuvad olema laisavõitu ja ei suuda omal käel leida motivatsiooni pasast väljarabelemiseks.

Kuidas suhtuksid eestlased sellesse kui sedasorti mehed meie rahvuskoondises sinimustvalge all olumpiamaratoni jookseksid? Mul pole selget seisukohta, seda ehk seetõttu, et olümpialiikumine on omadega persses. Rahanäljas mustade meeste hordid võitlemas teiste riikide eest - see vähemasti sätiks peegli valge mehe nina ette ja ütleks võimendatult seda, milliseks olümpiavaimsus oli mustade meestetagi mandunud. Kui piim on ammugist müredaks läinud, siis tõrvatilkadel pole enam, mida rikkuda.