"Me elame võidukeskses maailmas. Meie spordireligioon on võidu-uskne. Me oleme fanaatilised võiduusklased. Kogu meie argumentatsioon, meie mõttemaailm keerleb võiduime ümber. Võidu-palvus, võidu-liturgia, võidu-orgasm, võidu-apoteoos. Isegi kaotades salgame oma langenuid ja ülistame võitjaid." (P. Kivine "Mäng")

Kui palju ei oleks maailmas õnnetuid, need kõik ihkavad õnne vaid enesele. Kui palju ka poleks maailmas õnnelikke, need kõik ihkavad õnne vaid teistele. (Bodhitšarjāvatāra)

Muidugi, alati otsime kangelasi, oleme seda teinud ajast aega. Kuid kas kangelaseks on pühamees või eneseimetlejast kehakultuslane, on ju vahe sees. Võit on magus sündmus, aga seda labastab meil seesugune võidutahte totalitarism, mis treeningprotsessi sunnib olema vaid sellise närveldava võidupärja punumise iseendale, mil igasugune eesmärgist kõrvalekalle valmistab tuska. Sport on muutunud tööks, mängulisus vandunud alla süstemaatilisele progressinõudlusele. Ei ole ime, et Jürgen Ligi on, nagu ta on. Tippsport jälgistab hinge, solgib vaimu. Need kaasaja gladiaatorid asuvad hiljem samasuguse külmaverelisusega korraldama vaatemänge, millede ohvriks nad ise olid. Ja sealkõrval, nagu kusi sittumise vahele, toodavad Pulleritsu-laadsed spordiajakirjanikud juurde sõnnikut, millesse nad kunagi astusid.

Käige jala, jookske jalgadega. Kasvõi kiiresti - aga tehke sellest kunst ;)