Võit tekitab vaenu, kaotaja ju kannatab. Õnnes viibib rahumeelne, kes on loobunud nii võidust kui kaotusest. (Dhammapada)

Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate!
(1Kr 9:24)

Pean kõik nüüdsama suuveerelt ära rääkima, et mitte hiljem hakata juba kopitama läinud mälestusi valesti kokku panema.

Hiiumaa maraton sündis siis Kõpu tuletorni juurest ja sinna ta ka sängitati. Tähendustest tühi pole seegi, et Kõpu tuletorni põhilatern on valminud minu sünniaastal 1982 ja paistab mere peale minimaalselt 26 miili ehk täpselt maratonidistantsi jagu. Nõnda valgustagu ka maratonijooksja kui majakas elumere lainetest räsituid. Ohjaa, see kõlab parasjagu prohvetlikult ja suureliselt :)

Vaid õrnalt pildus taevas piiskasid kui olime stardijoonelt minema saanud, ent pärast tagasikeeramist, vahest isegi alles 25-ndal kilomeetril, suutis vastutuul ja ägenev vihmasadu käsivarsi tuimestama hakata. Joogitopsi suutsin siiski veel viimaseski joogipunktis kuidagiviisi oma krampunud sõrmede vahele rihtida. Jalgadega oli hästi. Õigemini, alates 15 km hakkasin sääremarjas tundma kerget lihasvalu (mis tõenäoliselt on seotud minu barefoot-jooksmise harrastusega), kuid see ei hakanud kuigivõrd pilli puhuma.

Esimesel pooldistantsil sain kätte paraja rütmi, misjuures liigutuste kiirus ja lõdvestuslik moment kenasti harmoonias oli. Kusagil 19 km juures sain sabast Lennartil, kes oli jooksu alustanud metsikuvõitu tempoga (5km 18 minutiga). Puhusime veidi juttu, vahetasime muljeid.
Steven oli minu käest jooksu alguskilomeetril tempoplaanide kohta küsinud. Ütlesin üsna kõhklevalt numbri 1:23 - mingeid plaane mul tegelikult ei olnud, tahtsin lihtsalt hea tunde juures parajalt kepsleva kulgemise kiirust üleval hoida. Poolel teel hõigatigi meile ajaks 1:22:47. Joogipunktides oli vahva seegi, et kehakosutajateks osutusid kohati kaunis pisikesed lapsed, seetõttu härdus süda rohkem kui ehk muidu. Tõsi, ühes kohas kui joosta ei jäänud vast rohkem kui 5 km, pakkusid soolakala juba minupikkused inimesed.

Kui vihma hakkas sadama, armastasin ka seda üllatust. Ja kui 32. km sai joostud, ootasin põnevusega kuulsat "seina", ristin selle "nutumüüriks", sest selle äärde kupatatuna võib inimene hakata palvetama, kõiksugu asju endale ja teistele lubama; tegu on heas mõttes sisemiste muutumise lõputute võimalustega. Kujutlesin vaimusilmas hetke, mil energiat liigutusteks ei taha jätkuda ning sisenen Alice'i kombel aegluubiliselt toimivasse võluilma. Ent seina ei tulnudki. Viimases teeninduspunktis võtsin suunurka näsimiseks ühe tüseda banaanijupi, et suu magusana hoida.  See on üks nipp, kuidas organismi ära petta, et kohe-kohe on uued jõuvarud saabumas, liiguta aga edasi. Oli jäänud kilomeetrike, ent see oli tõesti tõusurohke. Tundsin raskust sammus, kuid nutumüüri äärde koogutama mind ei lastudki. Juba olin finišitõusu võtmas ja see tuli kuidagi väga kergelt. Piiritu rõõm! Suitsulest ja rammus kanasupp turgutasid mind, samapalju andis juurde nende toredate inimeste kohalolu, kes lustisid sellel vihmasel päeval nagu polekski ilmas kurjust. Hiiu Lehe reporter ütles veel ilusasti: oleks, et Jumal ka homse päeva ilma hoiaks.

Niipalju minu isiklikust maratonikogemusest. Aga oh rõõmu, ma polnud selles ettevõtmises üksi, vaid suisa päris mitme elujooksjaga: Kristjan, Tõnis, Anu-Helju, Janek ja Jane. Ööbisime Sõru külas Tõnise sugulaste juures ühes paradiislikus kohas, millest rääkimiseks ei piisa sõnade kastutamisest, appi peaks võtma nii käed, jalad kui puusadki. Õhtune filosofeerimisring koondus kehalisuse teema ümber, märksõnadeks kehalisusetaju ning lapsemeelsuse ja loomalikkuse tõde. Kõigi meeste südamed võlus Jane, ja seda nii malbel, sündsal kombel, et hoia või alt! Seetõttu tõstatus iseenesestmõistetavalt "keha ja seksuaalsuse" küsimus, mis andis saunaleili rõõmudest roidunutele lisasoojust.

Nüüd pean lõpetama, muidu tõstab madu pead. Ahjaa... jooksujärgsel õhtul rääkis Kristjan paar-kolm juhtumust oma elust, need olid hämmastavad, olles liig müstilised selleks, et neid siia odaval kombel resümeerida. Kel õnne, kuuleb neid lugusid Kristjani suust ehk veel!