Minu armastus jooksu vastu on leebe, sattvalik. Rajas-olemust on selles vähe, ehkki kindlasti on. Emumäe vahvat jooksu lipates tabasin keset jooksu ennast mõttelt - kas peaks eesmise jooksja sappa võtma, hammastega kinni hoidma? Meenutasin endale seda, mille/kelle jaoks ehk miks ma jooksen ning ei arendanud liigrabelevat sammu. Tempo oli meeldivalt kõrge sellel kruusasel teelõigul, mil päike toredasti kuumutas, ei olnud tahtmist (ehk siiski jõudu?) vastik-hingeldavat sammu üles võtta, ees oli viimane karm mäkketõus ja ei soovinud oksemaitset kurku. Sest ju kümme aastat tagasi oleksin ma väljakutse hoobilt vastu võtnud ja ennast pilditukski jooksnud, et vaid rind teisest ette saada.

Hakkasin mõni aeg pärast finišit mõtlema, kas asi polnud siiski tahtejõu ebapiisavas rakendamises ehk hoopiski sisemises loiduses võistust tõsiselt võtta? Ei hakka seda mõttekäiku pikemalt pajatama, aga jäi tunne küll, et ma teatud vastandamistungist tippspordi diskursusele trotsin võistluse raame ehk rikun mängureegleid. Saan ju isegi aru, et võistlus kui selline on mõeldud oma parima andmiseks ja ehkki ma võin vabalt ise defineerida iga võistlussituatsiooni jaoks oma mängureeglid, on see kuidagi ebaaus teiste osaliste suhtes, kes pingutavad kuidas suudavad - selles on ju võistluse mõte? Jään seda konti sellel suvel järama.

Imelised mäekingud ja veelgi imelisemad inimesed! Vaba, rõõmurikas õhkkond, kus ei domineerinud tippspordi jahe, upsakas meelestatus. Hoopiski loosiauhinnad olid kõikse magusamad. Kellele juustukera, kellele mesi või kartulikott. Mulle naeratas loosiõnn ja sain "öö kahele" Toommihkli talu. Kae kus kurat!

       Emumäe lähedal Rakkes jagas mulle elutarkusi vanem alkoholilemb härrasmees. Kõigepealt kui seal enne jooksu pargis aega parajaks tegin ja süüa matsutasin, tuli ta mu juurde ja teadustas vene keeles, et minu mured olevat murtud - kõrvalolev pood on lahti tehtud ja ma võin õlut või viina ostma minna. Siis ütlesin vaid, et tänan väga, aga Grossi toidupood oli juba kell 9 lahti ja mul õnnestus sealt kõik tarvilik saada.
Emumäe jooksult tagasi tulles võtsin aga selle toidupoe ette, ostsin kartulivahvleid ja ühe õllegi. Küsisin müüjalt, et kas siinmail õlut ka palju ostetakse, mispeale ta vastas, et selliseid nagu too seal, on neil jalaga segada. See "too", kellele ta osutas, juhtus olema seesama härrasmees-habemik, kes mulle ennemalt juba juhiseid eluks andis. Näpus oli šokolaadiporteri pudel ja ise lämises õnnelikult. 
Läksin välja pargipingile, õnnestatud õllerüüpega. Vanamees ilmus taas kohale ja sedakorda oli jutuajamine pikem, ehkki paljut ma aru ei saanud. Suutsin siiski tuvastada, et ta on noorena kitsesid koinanud, kuid usub endiselt jumalat. Soovisin hüvasti jättes, et ta nii inimesi kui Jumalat tõesti armastaks ning paistis, et ta oli sellega täitsa päri.