kas tõesti on minust saamas jooksja

kes hommikul ärgates haigutamise

ja hommikukohvi asemel

oma sääremarju vahib

laseb päikesekiirtel nende peale paista

et läbi naha kumavad lihaskiud

ometigi näha oleks

ja seejärel

(kohvi peale mõtlemata)

suundub lävepakule pöiatõsteid tegema

unesegaseid vidutavaid silmi allapoole suunates

lootes lihasvõbelustes tabada tulevast edu


keskpäev kuuluks kakspealihasele

kõrvutan seda keio kitsega ja etteruttavalt

teen plaane loskutovi labajalad saada

…

loomulikult oleks see kõik nii ütlemata võigas

just seepärast et see on minu elu

mis sedasi elamata jääks