Täiuslik keha

Kaasaegsed tehnoloogiad (geenitehnoloogia, biotehnoloogia, ilukirurgia) pakuvad võimalust näha oma keha "pooliku", ebatäiusliku sattumusena, mida saab projekti korras täiustada, parandades ja edendades selle geneetilist pagasit; turufundamentalistlik sektor serveerib selle vajadusena tõsta oma kehalist konkurentsivõimet, turuväärtust.
Postmodernistlik maailmataju kasvatab pinnast kontrollimatute geenimanipalutsioonide õigustamiseks. Õigemini on postmodernistlik relativism sobivaks taustaks sellele, mis käsikäes kasumiihas korporatsioonidega ja teatud teadlasgruppide kitsast spetsialiseeritusest tulenevate erapoolikute huvidega on kujundanud olukorra, kus biotehnoloogia ohud polevat ühiskonna teadvusse tõstatunudki.
Hoopis valdavamaks on asjaosaliste seas arusaam, et loodus on tootlikkust silmas pidades üpriski loid keskkond, mistõttu looduslike "tootmisprotsesside" nipet-näpet tagantutsitamine ja efektiifsemaks kujundamine pole problemaatiline, vaid justkui bioloogilise evolutsiooni loomulik jätk.
Täitub Sartre tüüpi intellektuaalide unelm teostada ennast sellisena nagu parasjagu tahtmist on - kujundada enda või oma järeltulijate välimust, iseloomu, intellekti ja vaimsust tarbijakäitumuslikul viisil. Ehk hoopis vastupidiselt - või ühtaegu? - olla ohvriloomaks ideoloogilisel altaril, kus indiviidi identiteet saab bioloogilisel tasemel määratletud võimuinstantside suva järgi. Meie näpime sinu vägivalla-geeni ja sina saad Brad Pitti näo.

Animaalne keha.

Ühtepidiselt on meie maailmapilt ja igapäevased praktikad (kaasaarvatud arusaamine enese kehast ja kehaline tegutsemine) sotsiaalselt konstrueeritud, teistpidiselt lähenedes -  jättes ära humanitaaria semantilises mõttes viledaks kulunud võlusõna "ühiskond" - oleme diskursiivselt (aga ka see on võlusõna) juhitud vaatama asjadele teatud viisil.
See tähendab, jäädes arutluses pidama keha fenomenaalsusele, et pole olemas universaalset distsipliini, mis seletaks lõpuni lahti keha kui "asja iseeneses". Meil pole pääsu diskursiivsetest prillidest, võime neid üksnes vahetada vähesema nägemismoonutuse lootuses. Juba see, kuidas meie teadvusse ilmub tajuprotsesside eritleva ja integreeriva töötluse läbi objektistatud, kuid ühtseks sõlmitud teadvusmulje reaalsusest, pole asjade tegelik olu, vaid meie sensoorse-neuraalse aparatuuri toodetud mosaiik. Ja loomulikult, kui oleme mosaiigi tükkidest kokku ladunud, siis otsemaid unustame, et algselt oli tegu lahutamatu pilditervikuga, mis tajuorganite ja närvisüsteemi poolt lahkesti on objektideks jaotatud, et inimese praktiline tegutsemine maailmas oleks võimalik.
Seetõttu võime oletada, et meie tajumisvõime ebatäiuslikkus seab piirid ka kognitiivsele võimekusele? Millele takka võiks kristlikult küsida: mis on ühist tõel ja tõe moonutusel?

Leidub ahvatlus heita üle parda kogu intellektuaalne ja vaimne lade, mis inimihu lihtsakoelisust lämmatab. Kas ei ole õigustatud animalistlikult väita, et inimene ongi pelgalt keha ja ei midagi muud? Paraku ei ole "inimkeha loomalik reaalsus" analüütiliselt haaratav. Inimkeha kui anatoomiline objekt on õpikogemuste ja meditsiiniliste sedastuste kaudu meil silme ees kui kiulis-väänleva lihasmassiga põimitud ja organitega varustatud kooslus.
Selline kujutelm inimkehast paistab nüüdisaegsete teadusdistsipliinide valguses olevat objektiivne. Ometi on taoline kirjeldus kehast pigem kultuuriline pretsedent kui iseenesestmõistetavus. Sa näed seda, mida sa vaatad. Ja vaatamise kaudu paiskad asjad olemisse.